Ma võiks ennast kutsuda Jamie Oliveriks. Miks? Alati, kui keegi külla tuleb, selline nagu veits olulisem õhtu või nii...Et ei joo ainult õlut...Siis on alati max 1 tund aega, et kõik valmis saada: koristada, praht eest ära, toidud valmis. Just. Täna siis tulid ahjukartulid, verivorst, esmalt pannil ja siis ahjus küpsetatud, pitsalaadne toode, Tosca koogi laadne toode. Ehk siis need asjad ei hüppa ise ahju, ei tule ise mu koju, ei koori, ei tükelda end sugugi ise. Jah, kiirus, nobedad näpud, mõningane toiduvalmistamise kogemus on suureks abiks..:) Oeh.
No ja täna käisin siis Meistrite hoovis ka.
Mõnna-mõnna...
Kuusk on toas...:)

Ilus on. Ärgata vara ja näha, kuidas läheb valgemaks. Kuidas külm on õues,aga toas on soe. Kuidas kohvi lõhnab ja maitseb. Kuidas katlamaja korsten tossab, alguses sama värvi toss, kui taevas, ehk karge talv.
Ja niimoodi on hea, kui on selliseid asju, mis on ilusad.

Kõik jääb ära..

Nii, täna siis selle talve kõige külmem päev. Ma läksin kooli. 14.30 orkester, aga see jäi ära, sest ei olnud kohal poolt orkestritki. Nonii, mina siis jäin kammersaali harjutama. Milline õnn ja rõõm. Hoopis teine asi, kui klassis. Ma mõtlen, et kuidagi üleüldse. Pidin kolima radioaatorile lähemale, et soojem oleks. Ja aeg lendas. Ja siis ma helistasin oma ped. praktika õpilasele, et ta tuleks üles, et teeme seal täna tundi, kammersaalis siis. Aga tema oli üldse tunni ära unustanud. Nonii. Eks siis ma natuke veel harjutasin edasi. Siis panin asjad kokk, tuled kustu. Ja nii mõnus oli ikka harjutada "saalis".
On õhku ja on ruumi, et omi mõtteid seada....Ja see on piisavalt suur koht, et ei peaks minema kooli peale ringi kõndima, sest aeg läks tõepoolest kiiresti...
Vahepeal on keskkonna vahetus ikka nii vajalik..:)

Frankfurter

Kuni tänaseni, nüüd, 10 minutit tagasi, ei olnud ma ostnud ise ja söönud ühtegi Kabanossi ega frankfurterit. Olin aga tööl, käisin proovis, käisin poes, kõigepealt kõmpisin sinna, sest bussi ei tulnud, viiul, arvuti, raamatud ja kõik muu, päris raske. Ja käisin, ostsin oma lemparit keefiri ja hiinakapsast....Läksin siis järgmisse peatusse, et järgmise bussi peale saada. Ja siis ma ostustasingi, et ma ostan, sest mul oli kõht nii tühi...Frankfurter tuli siis...
Ja kaardimakse ka ei toiminud, kraapisin sendid kokku. Ja siis läksin välja et siis nüüd kurikuulsat nr 13 bussi oodata...Aga see ostja, üks mees, värvilise jopega. Siis ta hõikas oma mikrobussist, et kas ma tahan peale tulla, et ta viskab mind ära...Viskaski....Siin ma nüüd olen, kodus...
Minu koormat kergendati nii palju, sest mul oli juba tõesti valus oma asju kanda ja ma olin nii väsinud selles lumes sumpamisest...
Ja mis veel imelikum, ma korraks veel Statoilis mõtlesin, et keegi võiks ära viia...Ja seni, kuni mina oma vorstisaia ootasin, temal juba makstud ja autos...ja kui ma väljusin, siis ma veel kuidagi nagu mõtlesin, et näed, temal on auto...ja kõmpisin bussikasse...
Kas mul oli selline nägu, olek ja misiganes väli ümber minu, mis karjus vajadusest, et mul oleks abi vaja....Ei teagi...Ma pakun, et tavaline eesti inimene nr 13 ootamise eel..
Või samas....Peaksin ma tihemini ostma Kabanossi??????...ei tea, sest halb oli..vorst õudne..mõttetu...Siis võib selle üle kanda tähendusse: osta/tee midagi sellist, mida sa tavaliselt ei osta/ei tee ja siis juhtub asju, mis tavaliselt ei juhtu inimestega...Aga head asjad, ma mõtlen, sest et ma tean, et head asjad...

Hea oli olla Tartus. Sõitsime neljapäeval. Rahulikult. Teeolu oli päris libe. Üks auto kraavis ka, nägime. Peatus Annas. Ostsin mingit kohukest ja kraami edasise teekonna jaoks. Nii mõnus valgus oli. Selline talve valgus, kus on aru saada, et päike kuskil ikka on ja selline kollakas ja sinine üheaegselt. Me sõitsime. Vahel mängis Keith Jarret'i Kölni plaat. Mõnus ja ilus. Sõitsime, läks pimedamaks. Jõudsime Tartusse. 

Paar tundi olin ka Tartu-kodus, enne kui ma kontserdile läksin. Reelika-Iti tuli kohe viiulikasti juurde ja sõnas väga tungivalt "viiu-viiu" ja hakkas siis kasti üritama lahti saada. Eks ma siis lõpuks võtsin. Lasin niisama "paitada" keeli ja siis natuke poognaga midagi mängimise sarnast teha. Talle meeldib. Siis läksime alla, televiisorist muss mängima ja siis tema tantsis. Venna on talle õpetanud, kuidas käib "ganga", ehk siis see uus tantsustiil. Ta siis omamoodi seda tantsib ka. Lõpuks. Sõitsin bussiga linna ja külmusin peaaegu teel Ülikooli kohvikusse. Seal tellisin kohe hõõgveini. 

See on vist koht, kus iga kord midagi letist tellides, kohtad väga imelikku-naljakat-veidrat tegevust või küsimust. 

No need kolm korda, kui ma seal nüüd uuesti olen käinud, siis on juhtunud, et esimesel korral: tellisin õlut ja teenindaja-noormees valas nii suure hooga pudelist klaasi, et ma mõtlesin, et nüüd ujub kõik ja õlut ma ei saagi. Oleks vist pidanud mainima, et ikka õluga on tegu, mitte kraaniveega, sõbralikult muidugi. 

Teisel korral siis õde tahtis kokteili. Ma küsisin, et mis kokteile siin on teil, nemad vastasid, et neid, mis te õpetada oskate. Ma siis natuke naljaga, et noh, rumm koolaga või?..:) Selle peale ta lausus, et seda ikka oskab. 

No nii, kolmas kord. Siis kui ootasin vastust oma küsimusele, et kas teil hõõgveini on, siis teine küsis minu käest, et kas ma tean, kuna on keema läinud vesi 75 kraadi. Vesi oli siis juba teekannus, tema vist jahutas, et oleks 75, mis on teele ilmselt hea. Ma muidugi midagi nagu kokutasin alguses, ütlesin, et tõesti ei oska niimoodi öelda…Ja küsisin/laususin, et tema ka ilmselt mitte…sõbralikult muidugi. Igatahes. Sain oma hõõgveini ka. 

Kontsert oli aus, hea, inspireeriv, sest kui mängivad head muusikud, siis nad jätavad ruumi ka teistele ja samas eksisteerivad nii hästi koos, et kõigil on hea. Ja ilmselt nii, et üks ei pea teiselt energiat välja pressima, kuna mängitakse nii hästi, siis see kuidagi paneb asjad iseenesest justkui toimima. Ühelt poolt nii selge ja õhuline, teisalt nii kompleksne ja kihtiderohke. 

Siis tuli plaan, et Ristiisa, sinna peab minema. Läksime. Nägin kahte tuttavat.Tunnike. Ja siis 

magamaminek. 

Hommik oli ka teistsugune. Mõnus. 

Ja ennelõunane aeg pakkus ka nii mõnusaid hetki, üllatusi. Olin kodus. Ja siis seal. Olime Reelikaga kahekesi köögis, keetsin putru, lõikasin talle juustujuppe ja siis tuli keegi veel korraks läbi…Nii tore. 

TERE

Ma käisin täna esimest korda Boheemis. Oli mõnna. Oli hea söök ka. Oli soe ka. Aga ainult see, chai oli liiga magus. Suhkur või...Just. kui segasin natuke, siis põhjas oli suhkur..Mesi on ikka parem ju.

Ma joon punast teed nüüd, mingi ehe tee ikka...Mõnna. Ma tegin natuke origamit... Ma lugesin. Ma tegin proovi.

On ikka nii hea ja soe tunne, kui keegi õppejõududest on nii hea ja oskab olla ja küsida siis, kui on vaja. Samas, ise ei oleks vestlust niimoodi alustanud. Üldse teemasse jõudnud. On hea, kui on tunne, et keegi toetab. On lihtsalt nii hea tunne, et keegi proovib mõista. On hea tunne, et keegi vist enam-vähem mõistab sinu teed ja sinu tahet ja sinu vigasid ja proovib neid ravida teisiti, kui nii, et tuju läinud ja isu ka veel takkaotsa. Kes ei kustuta tuld, mis veel tahaks põleda, mis veel tahaks ise ka energiat, sest tunne, et vahel vist kustub või midagi taolist.

Vot. Need isikud on kulda väärt. On.
Ja täna ma lihtsalt märkasin,et lund langeb, mitte ei saja. Vähemalt mingi poolt tundi tagasi.
Homme ma lähen korraks Tartusse. Minu pere ja muud loomad. Tegelikult pere.
Kuuske tahaks ise tuua metsast.
Just täna tuli meelde, et kuuse püsititamine on iga aasta tekitanud sellise mürgli, sest see roheline "junn", mis on kuusealus, see lihtsalt on niisugune, et ilma kakluseta seda püsti ei saa...See siis, et üski ei õnnestu ja kahekesi tuleb kindlasti vaidlus, sest seal "all" seda tüve toimetada ja nii, üks igavene nuhtlus. Ja siis kui kuusk jääb veel vilut. Oi oi.
Ja siis juba ehtimise tuhin natukeseks läinud. Aga ta tuleb tagasi. Vähemalt on tulnud...:) Sest kulda ja karda on vaja sättida. Ja siis need laulvad tuled...:)

Head asjad juhtuvad, ma tean ja tunnen

Juhtus siis nii. See Jõulujazz ja artistid, kes kõik esinevad....Ja ma siis käisin ühel kontserdil ja siis tahtsin minna Tigrani ka kuulama. Aga siis said piletid otsa.
Aga siis üks tüdruk kirjutas listi kirja, et kes tahab, tal on 2 piletit, üks soodus ja üks tavaline. Ma kohe kirjutasin vastu. Aga tema ei seda oma meili enne, kui ta juba need piletid maha äris. No siis ma uurisin, et kuidas sellega on, et kohti ikkagi on ja saab sisse.
Ma läksin tööle ka. Üks tore koht, vahel käin ja olen ja nii. Ja siis ma lõpetasin, hakkasin koju minema, sest ikkagi ei olnud kindel, kas saab ja nii...Ja ma olin väsinud, ma olin kirjutanud ka kirjatükki ja niii...Muidugi mitte põhjus miks mitte minna. Aga väsinud. Igatahes...Olin juba Ülemiste juures. Ja siis tuli sms, et umbes sellise sisuga: "et see ei ole narrimiseks, aga vist poole tunni pärast selgub, et kaaslane ei saa töölt ära ja sa saad ühe pileti, kui tahad...M."
Ma olin nii õnnelik, kribasin vastu...Sain aru, et ok, pool tundi...Selle ajaga kihutasin koju..Õnneks 13 tuli..Igatahes. Siis oli kell 18.25, kui ta helistas ja ütles, et jah, et saad. Ja ma sain veel tasuta ka, sest tal oli see kutse ja nii. Imeline.Aga hakkasin siis taksot tellima. Lõpuks peale närveerimist olin 18.51 taksos. Ja ma veel lasin sellel imelisel inimesel panna pileti minu nimele, et ta ise ei peaks hiljaks jääma. Jõudsin, astusin saali, kui Tigrangi lavale astus. Lahe. Ja ma pärast veel helistasin, et tänada seda toredat inimest ja selle toreda juhuse eest. Ta veel muretses, et ega ma ei pidanud takso eest rohkem maksma. Ei pidanud. Aga niimoodi juhtuvadki need head ja toredad asjad.

MUSIC HAS A HEALING POWER.

Muusika – püha

Muusika puhastab. Kui teda kuulata ja maksimaalselt tegeleda veel ainult ühe asjaga. Näiteks. Tõmbasin siis siia arvutisse ka Led Zeppelini diskograafia. Muusika valik sõltub inimesest muidugi. :)
Aga siis hakkasin looma süsteemi cd'nduses-plaadikogus. Eraldi klassika, eesti ja muu artistide valik. Ja enne panin viiruki ja tegin kohvi. Alustasin siis algusest ja aega läks mingi korra loomiseks Led Zeppilinist kuni House of the Holy teise looni. Ja veel on ka sedagus, aga mingi süsteemi alusel vähemalt.
Ja jääb hunnik plaate, mida ei oska kuhugile panna, sest on ise kõrvetatud vms.

Ja mul on nüüd hea olla.

Lihtsalt pilt Luxembourgist, em, mingi kuu tagasi vist.

Mul on kurb. või melanhoolia.
Käisin siis reisil. üks orkestriprojekt. Kestus vist oli mingi kuu, st 18. okt- 07. november.
Ja noh,enne seda siis Radiohead-mu õnn ja rõõm
No. Kõigepealt oli siis Austrias, Zeillernis nädala aega proovid. Kohaks oli loss-hotell. Proovid, söök, proovid, õlu, proovid...jne....Seal ma ikkagi magasin ka. Tegelikult ei ole väga ekstreemne see unepuudus. AGa siiski ta on.
Siis hakkasime reisima. Kontserdid olid sellistes linnades: (tuleb vist vales järjekorras) Bratislava, Graz, Bern, Berliin, Praha, Viin. Ja enne veel üks Zeillerni lähedal kohalik nn dress rehearsal vms.
Projekt oli ise tore. Aga alguses mind pahandas, et inimeste mälu võib olla veel hullem kui kaladel. Meelde ei jäta, millest lugu on – ei tea jne, jne...Aga siis kui reisima hakkasime, siis oli väga lahe, et sain näha neid linnu, mõnesid juba teist korda. Aga Berliinis käisin küll esimest korda. Kuulasin Filharmoonikuid, jee...Sain tasuta sisse pääsu tänu sõpale, sain näha lavataguseid, teisi saale, kuulsin jutte siseasjadest veidike. Inimesed on inimesed igal pool. Seda ma muidugi juba tean juba oma varasemast kogemusest. Aga ikkagi....
Siis käisin igas linnas ikka õhtul väljas. Mõnes kohas lihtsalt mingi pubi-baar, aga mõnes kohas midagi lahedamat. Bratislavas läksin ühe teise eestlasega, keda ma ka alguses palusin, kohalikega kaasa. Sattusime ühte väga lahedasse kohta, selline keldris, võlvidega kelder, suht väike pleiss...Mussi lasti vinüülidelt, tuli erinevat mussi, aga kõik oli selline, mis mulle meeldis. Tantsisin. Tüübid ostsid meile jooke. Tegid pileti välja..Ma pakkusin küll, et lähen võtan sularaha välja. Aga nemad ei olnud sellega ikka päri.
Siis Berliinis. Mingi selline eriti huvitav koht. Kus kõik on lubatud. Kõik.
Muidugi päeval kõndisin neis linnades ringi. Poodlesin veidike. Ostsin oma 2 esimest nooti. Oleksin bussi alla jäänud. Ei märganud mitte ühtegi jalakäija punast tuld. Liinibuss puudutas mind. Õnneks oma pidurdusteekonna lõpus. Mina olin natuke šokis.Astusin sammu tagasi ja ootasin rohelist tuld. Peas ei olnud mitte ühtegi mõtet sel hetkel.
Viinis käisin ka kuulamas filharmoonikuid, aga kuidagi ei mõjunud mulle.
Prahas oli soe, mütsita ja kinnasteta...


Ja täna joon esimest hõõgveini sel külmal ajal. Siin Eestis.

UNISTUSed täituvad ka

Soovitan soojalt. Radiohead on parim, sest midagi nii head live'is kogedes...ei oska midagi muud öelda kui tõtt. (Ja nad on nagu vein- ajaga aina paremaks.) 2008 ma mõtlesin peale nende live'i, et midagi paremat ei ole olemas siin elus. Aga nüüd. Midagi erakordset. Aga ilmselt on põhjus ka selles, et ma lihtsalt armastan, mida ja kuidas nad teevad...Ja ainus oht, et pärast on tunne...raske...Vähemalt mõneks ajaks. Sest nii kõrgest kõrgusest ja kiiresti tagasi tulek reaalsusse kohutab...Aga kindlasti tasub proovida!

Ma panen ühe väikse lõigu...Mis ei anna mingit aimu, mis tegelikult ON/OLI!!!
Filmisin veel lõike, aga see jäi ainuke, kus ma ise ei kiljunud või ei väljendanud oma emotsiooni ja oli vähem kaamera kõikumisi. :)


Mis ainult...Soojendusbänd, Caribou, midagi nii halba ei ole kuulnud ammu. Lihtsalt heli, valgus ja kõik...Kole ja igav ja ei kütnud küll kedagi...
Ja pärast olin lihtsalt emotsionaalselt ja füüsiliselt nii väsinud, et raske hakkas. Selline emotsioonitu/üliemotsioonaalne....Keeruline ühesõnaga...
Jee..
Jee..

Ja siis kui nad lõpetasid, u 30 min mängisid, siis ma veel viskasin nalja, et nüüd koristatakse see S*** valgus ära....Ja see mis siis juhtus oligi täpselt nii....Sest edasi juhtus ime. Radiohead on maailma parim. Nende kogu värk on lihtsalt nii professionaalne, nii huvitav ja nii endasse imev...Visuaalne pool, valgus, heli....Heli oli lihtsalt nii hea, et ei oska paremat tahta....Valguse ja visuaali lahendus oli super....Ja nad mängisid peaaegu 2 ja pool tundi. Korralik...


Nüüd istun Viini lennujaamas ja joon kohvi...Varsti sõidan "laagrisse" ja siis hakkan mööda Euroopa mõnd suuremat linna kontserte andma...Orkestriga...Animato....Jah....
Berliinis ootan põnevust ja tuttavaid...
Ja tagasi jõuan 07. novembril.

Noh, aga siis vahel on tunne, et ma arvestan teistega liialt palju ja ei tee teiste hüvanguks mõnesid asju ja siis teised minuga ei arvesta.
Et siis jah.

Nüüd hakkas järsku miskit toimuma. St. ma lähen siis esmaspäeval Nigel Kennedy esitust nautima, ma loodan vähemalt, et nautida saab. Plaadi võtan kaasa, et autogrammi saada. Palju ma teda siis ikka näen. Tasuta pileti sain ka. Noh, neid jagati Solaris kaardi omanikele. Sain ka kuskilt kaudu teada..
Ma ju kunagi mõtlesin, et tema on üks artistidest, keda tahaks oma silmaga näha. Ja ma ei uskunud, et ta Eestisse võiks sattuda. Ma tõesi ei uskunud. Lootsin küll.

... ja see unistus, mis täitub teist korda
http://radiohead.com/tourdates/15-10-12_cologne
Tuleb unistada, tuleb tahta ja siis asjad juhtuvadki

See oli tõesti mu suurim unistus, et näha neid laivis. 2008 juhtuski nii. Käisin Belgias. Nägin muud ka. Ja nagu ma olen maininud varem, siis ma mõtlesin, et ma ei oska muud tahtagi, sest kui midagi suudab nii võimsalt mõjuda. Rohkemat ei kujutaks ette, et suudaks taluda. Sureks ära vist .Nii hea oli lihtsalt. Muidugi. On veel palju unistusi. Aga ikkagi oli tol hetkel: "mis nüüd edasi saab" mõte.
Ja mul tuli siis mõte, et ma näen neid veel teist korda. Nüüd ma näen. Kas edasi saab see, mis on 2 järgmist sammu. Et nad tulevad Eestisse ning seejärel ma kohtun nendega. Õu mai gaad...Või siis vastupidises järjekorras.
On ehk inimesi, kes on kõik kontserdid oma mandril läbi väisanud. Aga. Ikkagi. Ma nii nagu ennist kirjeldasin, nii mõtlen....järelikult nii juhtub. Ainult et ei tea veel nemad ja mina ka...


Ütleme nii, et mõni asi võtab kauem aega, sest segajaid on palju...Segajad- need värgid-särgid, mis ei lase mu mõttel õigesse kohta mõjuda...Aga teel need soovid on ikkagi.

Ma olen õnnelik. Olen õnnelik. Olen õnnelik.

Ja veel palju kokkusattumusi, kokkusattumisi. Vot. Peab uskuma, ainult et tegelikult on vist tähtis, et mitte korraga kõike soovida, sest muidu võid korraks olla energiast tühi ja siis läheb natuke kauem aega.


Usun.

Ahjaa, mu üks elu unistusi täitub teist korda peatselt...:)

Nauding

Ma tulin korraks koju. Ja ma tegin paar pilti. Üks tuleb üles.
Plaadiriiul, ise tehtud, hästi tehtud...mina natuke tegin ainult.

No ja see sai valmis juba mingi nädal tagasi.

Aga nüüd ma istun ja mul on täiesti tunne, et mul on aega, mida täiesti endale jätta, st, et hetkes olla ja nautida vaikust, samal ajal kuulates Pink Floyd'i Dark Side of The Moon- kui hea see on, appi, kogu hingest loodan, et kõik seda teavad.

Ja homme sõidan Raplasse tagasi, Valtusse..väike keelpilliüritus-laager

Ja kui ma siis täna koju jõudsin.Õnne tipul. Oma voodis magada. 

Aga mul tuli janu, juua tahtsin. Vett jõin, tahtsin veel, tegin multivitamiinijooki. ei aidanud. tegin teise veel. Ja nüüd oli ainuke võimalus siider, hea võimalus. Ja lihtsalt joogijanust kaanisin ühe sisse. See Fizz Dry Apple, üks kõige vähem magusaid?. mulle tundunud on nii vähemalt.

http://yo-kutid.blogspot.co.uk/

Aga see mu venna blogi, kes hetkel siis Inglismaal on tööd rügamas, naljakas ja veelkord naljakas.

Naudin üüd paremini.

Nänänänänänänänänänänäääää

Miskit hakkab liikuma, vähemalt mul on mõelda mille üle...mõelda ja siis teha...!!!!!

Ilus ilm...pühapäev...koju ei saa jääda passima ja mõnulema...Proov ja kontsert....ajee...

Aga muidu on superluks....sest nii tore on!!!!!!!

Kuigi on kindlasti asju, mis võiksid olla hoopis teisiti, aga jah....Minu loogiline mõtlemine õnneks on ka vahel kohal ja aitab aru saada, et mõni asi ei juhtu kohe nüüd ja praegu....Õnneks ta hetkel ongi...:)

Mul on nüüd uus kodu...Nii tore...

See tähendab, et Scheersbergist tagasi ja kohe hakkasingi kolima..ja nüüd on juba jälle orkestrinädal...st. projektinädal..väga väsitav...

Ma panen mõned pildid ka ülesse kunagi...Kui on mahti...

Kasvatasin oma esimesed idud...väga maitsvad....Õujee....

Mõnus on muidu..muidugi ka mõõnadega...aga ikkagi....:)

Kuum mullivann ja seejärel jääkülm dušš, õujee,kiljusin ja karjusin...:)

Saingi pakitud oma asjad....uuel siis...

homme Scheersbergi...Õujeee....Siis on nädal muusikat täis kohe peaaegu 24/7, superluks...

aga samas kripeldab kolimine minu hinges ka...:)

täna oli päev, mis väsitas ja tegi erinevaid vimkasid...

Pakin reisiks; pakin, et kolida, kui tagasi tulen; harjutan, et paremini mängida; käin koolis, et proovi teha või erialasse minna; joon kella 15 ajal kohvi, et tunneks end virgemini, ärkan kell 7.10, et jõuda piisavalt tehtud asju; kuulan muusikat, et ergutada oma meeli...:)

Meenutan häid mälestusi, kui kuulan muusikat....:) oeh, tore, et on olemas kõige parem asi siin Maal, muusika, rütmid, erinevad instrumendid ja need, kes oskavad neid ühendada...õujee...

Niisama kevade tunne on kah...Esiteks hakkas see siis, kui ma enam oma "karuvammust" selga ei pannud, teiseks tuli kevad õhemate jalanõudega...Minu kuldsed kossid, mis enam ei ole nii kuldsed, aga ikkagi....:)

LEPINGUD ISEENDAGA

OLEN ÕNNELIK...

et mul on olemas nii häid inimesi, sõpru...kellega koos ongi kõige parem.

http://www.youtube.com/watch?v=apWKfGdfYNc

See on lihtsalt nii hea, et võrratu... Ma istun köögis, pea on väsinud, keha on väsinud...Ma olen väsinud...et jälle tuli lumi...et ma pean mõtlema, et kes ja kus ja kuna mulle raha kannab, et mina saaksin selle edasi kanda.

Ma olen väsinud, et midagi lubab juba peaaegu tulla ja siis ikkagi...ei tea...ei tule....kevad kah...

aga ükskord ta tuleb.

Ma olen väsinud, et juhtub mingeid asju, mis ei ole üldse plaanis ja nad ikka juhtuvad...väljaspääs on ka...aga see väsitab, et peab midagi otsima...või kuhugi jõudma

Ma olen väsinud, et kui ma lähen kooli, siis seal ei ole klassi või tund jääb ära, mille pärast ma üldse kooli läksin...oleks võinud kodus olla ja olla.

Ma olen väsinud, et mul ei ole võimalust minna, kuhu hing ihkab...ja kui veel süda ka tahab...siis on ikka väga kahju

Ma olen väsinud, et üks hetk on imelisest imelisem ja enesetunne on hea...järgmine ei ole üldse nii, hetk

Ma olen väsinud tegemast koostööd inimestega, kes seda ei taha või ei oska....nii väsinud, et paha on....rõve....

Ma olen väsinud ja siis ma tavaliselt võin olla kurb, morn, mõtlik, rumal, halvastiütlev, mittemidagiütlev, tusane, uimane, leegita, igatsev...

Kui keegi vaid näeks, et on ni...

Aga noh, mis seal ikka teha...

Ajad muudavad lugu...aeg muudab mind ka...

AGa õnneks ma olen õnnelik...Ma armastan....armastan...armastan...

Aga väsimus sellest ikka ei lähe...Sest on asju, mis blokeerivad armastust...või ei näe seda...mina ei teagi....või on nagu eraldi....

Ma armastan, tohutult...kõige rohkem...ja ma tean, et see on nii....aga mis siis valesti on?...ah, ilmselt see, et igaüks ei mõista....ma ei teagi täpselt mida...

Tean....

jah

Ja vahetasin korraks jälle keskkonda harjutamiseks, et jah

Ja vahetasin siis keeled ka ära, ja määrisin pulki ja värki särki...ühesõnaga, tegus...

Ma tahaksin/sooviksin juua mõnda väga head kvaliteetveini, mida ma varem ei ole joonud...Võtaks klaasikese

Kui raha ei ole üldse...aga siis mis ma teen...lähen poodi ja ostan uued keeled, viiulikeeled..pirazzi...sest need õudused obligato'd, neid ma kunagi enam ei proovi...jube

Üksi oma toas...Soe on...ja kaks väikest lampi valgustavad...ja mõned asjad on laiali...ja mängib Radiohead...mõnusalt ja valjult....Ja hea on olla....umbes täpselt nagu sellel pildil

Tartu

Imeline ilm väljas...Roheline tee sidruniga....Mõnus...Hiljem suusatama...

Uus

Pilte siit- ja sealtpoolt kodutänavast, mis nii armas mulle

Hommikul roheline tee...umbes 3-4 ajal kohvi...uus mood minu moodi