Mu elu on muutunud inimlikumaks... Ma ei käigi enam kahes koolis. Ja mul on piisavalt aega harjutada. Ma ei pea enam minema kooli kella kaheksaks, ma võin seda teha, ma võin ju minna kella 7 ajal ka, aga nii vara ei suuda ma seda kindlasti mitte.
Teate, ma võin saada sellise positiivse lanengu väikestest asjadest. No, näiteks, üks on pillimäng..Nojaa, see võib ju vastupidiselt ka mõjuda aegajalt...Mulle meeldib see, et ma lahkun koolist 9 ajal õhtul ja maja on juba suhteliselt tühi, mõni üksik vaid peale minu... Tuled on kustus, ainult see väljapääsumärk loob mingi valguse koridori...
Ma vist ei ole enam nii närviline ka või..kuigi, ah, ma ei tea ka...
Ja mul on tagasi need imelikud hetked, mil ma tunnen, et kõik see maapind pöördub kuidagi peapeale.Silme ees. Ja mingi trepifoobia on ka. Neil hetkedel ma lihtsalt sunnin enda mõtteid nii, et ma suudaks kõndida ja panna ennast teadma, et tegelikult ei kuku ma pikali, kuigi ma silme ees näen, et ma kukun või maapind liigub imelikult...see selleks.
Ja mis, ma tavaliselt ei pettu väga palju pidudes, kus ma viibin. Uues GenKlubis oli see secondhändi värk...ma küll pettusin...
Tahaks mingit seiklust...Aga tegelikult ma tean, et ma ei pea nii palju tahtma, sest et ise tulevad sellised asjad, mida ma ootan. Ja minu arvates ongi kõige põnevam, et alati juhtub mingi stuff siis,kui seda vähimal määralgi oodata ei oska...
Jõu, Erlike, räägi mõni kuupäev või asi ka välja, et kuna ja kus ja asja...ootusärevus...põnevus...armastus...
Ahjaaa...homme ostan uued keeled ka pillile...ja poogen käis ka meistri juures, heihõu...
Ah, alati kisub see kirjutamine nii ära, et ei viitsi ja ei pole nagu see, mis peas on...