Ma võiks ennast kutsuda Jamie Oliveriks. Miks? Alati, kui keegi külla tuleb, selline nagu veits olulisem õhtu või nii...Et ei joo ainult õlut...Siis on alati max 1 tund aega, et kõik valmis saada: koristada, praht eest ära, toidud valmis. Just. Täna siis tulid ahjukartulid, verivorst, esmalt pannil ja siis ahjus küpsetatud, pitsalaadne toode, Tosca koogi laadne toode. Ehk siis need asjad ei hüppa ise ahju, ei tule ise mu koju, ei koori, ei tükelda end sugugi ise. Jah, kiirus, nobedad näpud, mõningane toiduvalmistamise kogemus on suureks abiks..:) Oeh.
No ja täna käisin siis Meistrite hoovis ka.
Mõnna-mõnna...
Kuusk on toas...:)

Ilus on. Ärgata vara ja näha, kuidas läheb valgemaks. Kuidas külm on õues,aga toas on soe. Kuidas kohvi lõhnab ja maitseb. Kuidas katlamaja korsten tossab, alguses sama värvi toss, kui taevas, ehk karge talv.
Ja niimoodi on hea, kui on selliseid asju, mis on ilusad.

Kõik jääb ära..

Nii, täna siis selle talve kõige külmem päev. Ma läksin kooli. 14.30 orkester, aga see jäi ära, sest ei olnud kohal poolt orkestritki. Nonii, mina siis jäin kammersaali harjutama. Milline õnn ja rõõm. Hoopis teine asi, kui klassis. Ma mõtlen, et kuidagi üleüldse. Pidin kolima radioaatorile lähemale, et soojem oleks. Ja aeg lendas. Ja siis ma helistasin oma ped. praktika õpilasele, et ta tuleks üles, et teeme seal täna tundi, kammersaalis siis. Aga tema oli üldse tunni ära unustanud. Nonii. Eks siis ma natuke veel harjutasin edasi. Siis panin asjad kokk, tuled kustu. Ja nii mõnus oli ikka harjutada "saalis".
On õhku ja on ruumi, et omi mõtteid seada....Ja see on piisavalt suur koht, et ei peaks minema kooli peale ringi kõndima, sest aeg läks tõepoolest kiiresti...
Vahepeal on keskkonna vahetus ikka nii vajalik..:)

Frankfurter

Kuni tänaseni, nüüd, 10 minutit tagasi, ei olnud ma ostnud ise ja söönud ühtegi Kabanossi ega frankfurterit. Olin aga tööl, käisin proovis, käisin poes, kõigepealt kõmpisin sinna, sest bussi ei tulnud, viiul, arvuti, raamatud ja kõik muu, päris raske. Ja käisin, ostsin oma lemparit keefiri ja hiinakapsast....Läksin siis järgmisse peatusse, et järgmise bussi peale saada. Ja siis ma ostustasingi, et ma ostan, sest mul oli kõht nii tühi...Frankfurter tuli siis...
Ja kaardimakse ka ei toiminud, kraapisin sendid kokku. Ja siis läksin välja et siis nüüd kurikuulsat nr 13 bussi oodata...Aga see ostja, üks mees, värvilise jopega. Siis ta hõikas oma mikrobussist, et kas ma tahan peale tulla, et ta viskab mind ära...Viskaski....Siin ma nüüd olen, kodus...
Minu koormat kergendati nii palju, sest mul oli juba tõesti valus oma asju kanda ja ma olin nii väsinud selles lumes sumpamisest...
Ja mis veel imelikum, ma korraks veel Statoilis mõtlesin, et keegi võiks ära viia...Ja seni, kuni mina oma vorstisaia ootasin, temal juba makstud ja autos...ja kui ma väljusin, siis ma veel kuidagi nagu mõtlesin, et näed, temal on auto...ja kõmpisin bussikasse...
Kas mul oli selline nägu, olek ja misiganes väli ümber minu, mis karjus vajadusest, et mul oleks abi vaja....Ei teagi...Ma pakun, et tavaline eesti inimene nr 13 ootamise eel..
Või samas....Peaksin ma tihemini ostma Kabanossi??????...ei tea, sest halb oli..vorst õudne..mõttetu...Siis võib selle üle kanda tähendusse: osta/tee midagi sellist, mida sa tavaliselt ei osta/ei tee ja siis juhtub asju, mis tavaliselt ei juhtu inimestega...Aga head asjad, ma mõtlen, sest et ma tean, et head asjad...

Hea oli olla Tartus. Sõitsime neljapäeval. Rahulikult. Teeolu oli päris libe. Üks auto kraavis ka, nägime. Peatus Annas. Ostsin mingit kohukest ja kraami edasise teekonna jaoks. Nii mõnus valgus oli. Selline talve valgus, kus on aru saada, et päike kuskil ikka on ja selline kollakas ja sinine üheaegselt. Me sõitsime. Vahel mängis Keith Jarret'i Kölni plaat. Mõnus ja ilus. Sõitsime, läks pimedamaks. Jõudsime Tartusse. 

Paar tundi olin ka Tartu-kodus, enne kui ma kontserdile läksin. Reelika-Iti tuli kohe viiulikasti juurde ja sõnas väga tungivalt "viiu-viiu" ja hakkas siis kasti üritama lahti saada. Eks ma siis lõpuks võtsin. Lasin niisama "paitada" keeli ja siis natuke poognaga midagi mängimise sarnast teha. Talle meeldib. Siis läksime alla, televiisorist muss mängima ja siis tema tantsis. Venna on talle õpetanud, kuidas käib "ganga", ehk siis see uus tantsustiil. Ta siis omamoodi seda tantsib ka. Lõpuks. Sõitsin bussiga linna ja külmusin peaaegu teel Ülikooli kohvikusse. Seal tellisin kohe hõõgveini. 

See on vist koht, kus iga kord midagi letist tellides, kohtad väga imelikku-naljakat-veidrat tegevust või küsimust. 

No need kolm korda, kui ma seal nüüd uuesti olen käinud, siis on juhtunud, et esimesel korral: tellisin õlut ja teenindaja-noormees valas nii suure hooga pudelist klaasi, et ma mõtlesin, et nüüd ujub kõik ja õlut ma ei saagi. Oleks vist pidanud mainima, et ikka õluga on tegu, mitte kraaniveega, sõbralikult muidugi. 

Teisel korral siis õde tahtis kokteili. Ma küsisin, et mis kokteile siin on teil, nemad vastasid, et neid, mis te õpetada oskate. Ma siis natuke naljaga, et noh, rumm koolaga või?..:) Selle peale ta lausus, et seda ikka oskab. 

No nii, kolmas kord. Siis kui ootasin vastust oma küsimusele, et kas teil hõõgveini on, siis teine küsis minu käest, et kas ma tean, kuna on keema läinud vesi 75 kraadi. Vesi oli siis juba teekannus, tema vist jahutas, et oleks 75, mis on teele ilmselt hea. Ma muidugi midagi nagu kokutasin alguses, ütlesin, et tõesti ei oska niimoodi öelda…Ja küsisin/laususin, et tema ka ilmselt mitte…sõbralikult muidugi. Igatahes. Sain oma hõõgveini ka. 

Kontsert oli aus, hea, inspireeriv, sest kui mängivad head muusikud, siis nad jätavad ruumi ka teistele ja samas eksisteerivad nii hästi koos, et kõigil on hea. Ja ilmselt nii, et üks ei pea teiselt energiat välja pressima, kuna mängitakse nii hästi, siis see kuidagi paneb asjad iseenesest justkui toimima. Ühelt poolt nii selge ja õhuline, teisalt nii kompleksne ja kihtiderohke. 

Siis tuli plaan, et Ristiisa, sinna peab minema. Läksime. Nägin kahte tuttavat.Tunnike. Ja siis 

magamaminek. 

Hommik oli ka teistsugune. Mõnus. 

Ja ennelõunane aeg pakkus ka nii mõnusaid hetki, üllatusi. Olin kodus. Ja siis seal. Olime Reelikaga kahekesi köögis, keetsin putru, lõikasin talle juustujuppe ja siis tuli keegi veel korraks läbi…Nii tore. 

TERE

Ma käisin täna esimest korda Boheemis. Oli mõnna. Oli hea söök ka. Oli soe ka. Aga ainult see, chai oli liiga magus. Suhkur või...Just. kui segasin natuke, siis põhjas oli suhkur..Mesi on ikka parem ju.

Ma joon punast teed nüüd, mingi ehe tee ikka...Mõnna. Ma tegin natuke origamit... Ma lugesin. Ma tegin proovi.

On ikka nii hea ja soe tunne, kui keegi õppejõududest on nii hea ja oskab olla ja küsida siis, kui on vaja. Samas, ise ei oleks vestlust niimoodi alustanud. Üldse teemasse jõudnud. On hea, kui on tunne, et keegi toetab. On lihtsalt nii hea tunne, et keegi proovib mõista. On hea tunne, et keegi vist enam-vähem mõistab sinu teed ja sinu tahet ja sinu vigasid ja proovib neid ravida teisiti, kui nii, et tuju läinud ja isu ka veel takkaotsa. Kes ei kustuta tuld, mis veel tahaks põleda, mis veel tahaks ise ka energiat, sest tunne, et vahel vist kustub või midagi taolist.

Vot. Need isikud on kulda väärt. On.
Ja täna ma lihtsalt märkasin,et lund langeb, mitte ei saja. Vähemalt mingi poolt tundi tagasi.
Homme ma lähen korraks Tartusse. Minu pere ja muud loomad. Tegelikult pere.
Kuuske tahaks ise tuua metsast.
Just täna tuli meelde, et kuuse püsititamine on iga aasta tekitanud sellise mürgli, sest see roheline "junn", mis on kuusealus, see lihtsalt on niisugune, et ilma kakluseta seda püsti ei saa...See siis, et üski ei õnnestu ja kahekesi tuleb kindlasti vaidlus, sest seal "all" seda tüve toimetada ja nii, üks igavene nuhtlus. Ja siis kui kuusk jääb veel vilut. Oi oi.
Ja siis juba ehtimise tuhin natukeseks läinud. Aga ta tuleb tagasi. Vähemalt on tulnud...:) Sest kulda ja karda on vaja sättida. Ja siis need laulvad tuled...:)

Head asjad juhtuvad, ma tean ja tunnen

Juhtus siis nii. See Jõulujazz ja artistid, kes kõik esinevad....Ja ma siis käisin ühel kontserdil ja siis tahtsin minna Tigrani ka kuulama. Aga siis said piletid otsa.
Aga siis üks tüdruk kirjutas listi kirja, et kes tahab, tal on 2 piletit, üks soodus ja üks tavaline. Ma kohe kirjutasin vastu. Aga tema ei seda oma meili enne, kui ta juba need piletid maha äris. No siis ma uurisin, et kuidas sellega on, et kohti ikkagi on ja saab sisse.
Ma läksin tööle ka. Üks tore koht, vahel käin ja olen ja nii. Ja siis ma lõpetasin, hakkasin koju minema, sest ikkagi ei olnud kindel, kas saab ja nii...Ja ma olin väsinud, ma olin kirjutanud ka kirjatükki ja niii...Muidugi mitte põhjus miks mitte minna. Aga väsinud. Igatahes...Olin juba Ülemiste juures. Ja siis tuli sms, et umbes sellise sisuga: "et see ei ole narrimiseks, aga vist poole tunni pärast selgub, et kaaslane ei saa töölt ära ja sa saad ühe pileti, kui tahad...M."
Ma olin nii õnnelik, kribasin vastu...Sain aru, et ok, pool tundi...Selle ajaga kihutasin koju..Õnneks 13 tuli..Igatahes. Siis oli kell 18.25, kui ta helistas ja ütles, et jah, et saad. Ja ma sain veel tasuta ka, sest tal oli see kutse ja nii. Imeline.Aga hakkasin siis taksot tellima. Lõpuks peale närveerimist olin 18.51 taksos. Ja ma veel lasin sellel imelisel inimesel panna pileti minu nimele, et ta ise ei peaks hiljaks jääma. Jõudsin, astusin saali, kui Tigrangi lavale astus. Lahe. Ja ma pärast veel helistasin, et tänada seda toredat inimest ja selle toreda juhuse eest. Ta veel muretses, et ega ma ei pidanud takso eest rohkem maksma. Ei pidanud. Aga niimoodi juhtuvadki need head ja toredad asjad.

MUSIC HAS A HEALING POWER.