jah, tõesti, tõesti, ma ei oskagi kohe midagi öelda.kui ma hakkan siia bloogima, siis ei tule kohe midagi.enne on pea igasuguseid mõtteid täis.igatahes, üks oli neist selline, ma tahaks, et mu hääl oleks ära.selline nagu teavad vähesed, saara ja taavi?vist ainult nemad, noja siis mu perekene ka.igatahes, ma tahan, mulle meeldib, kui mu hääl on ära.
ja mulle kohutavalt meeldis tänases päevas üks hetk.lamasin oma mantli peal, see oli kusagil põllu servas, tegelikult heinamaa, või midagi selle taolist.ja siis päike paistis peale mulle ja siis oli mõnusalt soe.ja minu kõrval oli üks närtsinud lilleke.ja rohi oli minu ümber.kõrrelised.igatahes, see hetk, ma ei oskagi öelda, miks see mulle nii mõjus.nii, et mul hakkas lihtsalt kirjeldamatult hea.ma oleks seal hetkes tagasi, aga tuleb oodata uusi ja paremaid...:)aga siis me pidime edasi liikuma ja siis oligi kõik selle hetkega.
ma ei oskagi mingit omadussõna selle kohta öelda.