ma sain täna emotsionaalse šoki.esiteks see, kuidas mängis maila rahmaninovi h-moll prelüüdi ja siis, kirke, beethoveni klaverikontserti 1. osa. aga just eriti rahmaninov, kuidas ta oskas nii kirjutada.

nii sürr, et kohe halb hakkab.nii sürr, et kõik on aia taga.kuidas saab?ah? aga seda ma tean, et minu viiul on see, mida ja keda ma armastan.

kõik on nii sürr.nagu filmis.
pikk jutt.ei hakkagi kirja panema.aga see ongi see minu blogi teema, et mingi selline üldine jura.mitte kogueg ehk..iseendale või?niijanaa.
uni on ka segamini.ma ei osanud üldse magama jääda, suht haige.

kuidas ma kirjeldan praegust hetke. see on nii, et lihtsalt hinge, kehasse..,tuleb mingi selline, puhas rõõm?ju vist.see on kuidagi nii, et sa vaatad aknast välja ja on nii.ei pea aken olema.ma veel mäletan üht õhtu, kui koju jalutades see "rõõm" tuli.haigelt lahe oli.just.peale selle on see, et ka hea muusika on asjale kasuks.the concretes. aajaa,selline tunne tuli ka, et lähen kuskile maailma rändama.
sa lihtsalt oled paigal ja see ongi kõige haigem.
ma pean vist hakkama kohvi jooma, ma olen koguaeg kuidagi sliipi.no, a, miks?ma niikuinii ei tee seda.
haigelt imelik jutt.
eller ootab.

jaa.et ma jälle kuulen peas brainstormi.või, hm, mis jälle...jaa.
ja no on ikkagi nii valesti,või mis valesti, imelikult..ropendan.ma ei tee seda üldsegi tihti.nüüd aga.mina ei muuda midagi siin maalimas.on küll nii...

kõik käib nii kiiresti.ausalt.kuidagi olen jälle nii, et ma suudan hästi võtta kõike toimuvat.oli jah halvemini.aga see saab läbi ka ju..
no, mis veel.see ongi see, et ma ei oska siia midagi kirjutada.kulunud värk jah.
noo.hetkeks oli täna nii ropp väsimus, et hakkas lihtsalt naljakas.jees.
jaa.ja minu arust tegi taavi ajaloo tunnis ühe hullult naljaka nalja.hitleri kohta. et hitler tegi enesetapu, sest gaasiarve tuli väga suur..
no tahaks pidu.või tantsu ka.nii jah.
nii hea,et on olemas nii head muusikat.
et nädal läks kiiresti, selles on süüdi kool.ma vahetevahel mõtlen, et kuna mina siis nii elama hakkan, et pidu 24/7, no ei olegi saagi..aga ma olen kord juba nii, et aega mul ei ole kunagi.olen mõelnud, et kui päev oleks poole pikem, küll siis teaks, mida teha.jaaa.jaaa.
et ma niisama naerma hakkan, see on sellest, et tuleb midagi naljakat meelde.aga tihemini juhtub lihtsalt kuidagi ilma mõjuva põhjuseta olema. täna ka.ootasin bussi.lihtsalt suu venis kõrvuni.indeed.no ja siis mingi mutike vaatas.aga las ta siis vaatas.ilus, kui inimesed naeravad.südamest.jaaa(see on selline, mitte niisama jaa, vaid, noh, nagu sakslane teeb, või noh, üks kindel tüüp)
üldiselt on imelik, et vihma sajab ja külm on.tüüpiline.niisama loba.okei.ma lähen ära.

nii.ma arvan, et väga hull on see aasta.jees.nii palju.kool ja teine kool.aga tuleb lihtsalt tegutseda ja siis ongi nii, et tehtud jälle midagi.juba kohe nii alguses.jees.jees.

mõni asi on ikka nii rämedalt vastik.nii vastik, et paha hakkab lausa.ausalt.

ma olen liiga loll vahepeal. oh, kui hea on avastada jälle muusikat, mis ammu mängis minule.ausalt.no ma ei oska midagi kirjutada, mõtteid on nii palju, aga liiga..isiklik või?jep.
noh.täna kui miina kaks korda minu juures magama jäi, siis mulle tuli meelde 9. klass, kui me erluka juures käisime ja miina koguaeg ka magama jäi.raske koolipäev ju seljataga.mina ei teagi, kas mina magasin või ei.nalja kui palju.ja kuidas me lindistasime naeru.ja muud staffi.ja üldse,kuidas ma kunagi käisin erluka juures sims1 mängimas, võimas.võimas.nüüd ma mõtlen, et enam ei saagi vist.
no ja üldse, kurb hakkas ka täna.suvi saab kohe läbi.kool.ma vaatasin pilte.igatsus juba kablist, merest, päikesest, kaua magamisest igapäev, logelemisest, suvest, sõpradest, suveõhtutest, niisama pidudest.oh.kui armas.

mad sheer khan-superb.tõesti.te ei tea, milles te ilma jäite. ma olen sõnatu nüüd.

ja siis käisin depis.neljapäeval.

ma käisin joogas. meeldis.pidi küll vara tõusma ja praegu on suht unine ikka aga äge oli.

mul on nimepäev.tuli meelde.

?

üldiselt on päris naljakas oma vanu posts'e lugeda.jaa.
ja miks juhtub päris palju asju just siis kui on nii vale aeg.no ma ei saa aru, ah?
tead, nii hea.ma käisin täna raamatupoes.kaupsis.vaatasin igasuguseid disainiraamatuid.ja üldse muud kuntsi staffi. ja ma käisin valgustipoes ja kaubamaja 3. korruse osakonnas ja sisustuspoes.päris mõnus oli.
tegelikult ma olen ikka nii tagasihoidlik.

nägin the Concretes'i ära.hea oli.laivis isegi parem ma arvasin.
muidu oleks huvitavam olnud ehk, kui ma poleks üski läinud.
ja muidu oli päris normaalne.kuidagi alati tundub, et vähe inimesi on.aga noh, see ei olegi ju nii põhiline.
a, sugarit ma siiski ei kuulnud.pole hullu.nüüd siis arvutist saan kuulata.

nii naljakas.ma pole veel rääkinudki, mis ma tahan ja juba tuleb vastus.mulle ei meeldi see vastus, aga ma ei viitsi enam midagi edasi ka rääkida.laiskvorst.ja üldse.täna on kuidagi nii erinev tunne ülejäänud suvest.
ja nüüd võiks veel üks kontsert olla.aga seda ei tule ju.vähemalt eestis mitte.

ma laskun kuhugi ära.mõtetesse, aga siis hiljem taipan, et ma tegelikult ei mõtlegi midagi.ja siis on kohe raske tunne.mingi segadus.ängistus.vangistus sellest, et ma ei mõelnud midagi.tahaks nagu mõelda millegi üle, aga ei suuda, sest et ei jõua kohale sinna, kuhu peab, et mõelda.

mul on nii mitu nägu.alati kui ma peeglisse vaatan, siis ma jälle mõtlen, et mida?jälle teistmoodi?.see on ju omamoodi tore ka, aga eile viskas suht üle, sest et ju siis tuli selline nägu, mis mulle ei meeldinud. aga veits imelik on ka, et koguaeg avastad endal jälle uue näo.mis mõttes?ah.keeruline värk.
ja nüüd eile ja täna ma olen koguaeg midagi teinud.midagi kasulikku.
ja ma hakkasin mõtlema, et kui ma elakski üksi, siis oleks nii hea, sest et siis ilmselt ma teeks suhteliselt rohkem midagi kasulikku kui praegu.hetkel jah, olen jah üski.või see tähendab, et vennaga, aga see sõidab terve päev rattaga ja niisama on kuskil.merka tuleb alles augustis kunagi. emps on ka ära.ja ongi selline tunne, nagu elaks üksi.
ma nii pettusin.kodus olid mingid kaerahelbed, tahtsin putru teha, aga need olid väga halva kvaliteediga vist.jah.ma arvan nii.puder tuli rõve. ma tean miuke on hea puder, sest et alles kablis me tegime seda.
ma olen vist üleliia paranoiline.kuradikurat.
mu mõte hüppab ühelt teemalt teisele ikka päris kiiresti. ja niisama.ja siis ma olen avastanud, et mingi selline mõttetera, mitte lihtsalt mingi loll jura.ah,ma ei saa ise ka aru, mis ma kirjutan.

ja kindlasti üks kabli küla omapäradest.ma arvan nii vähemalt.kaks tšikki sõitsid rattaga mööda teed. tagumine tšikk nägi, et auto tuleb tagant ja hõikas: "auto perses!".

käisin jaani baaris.juheei! muutunud polnud midagi.viimati käisin seal, hm, mingi 6 aastat tagasi äkki.tsementpõrand, koht ise meenutab lauta, dj töö seisnes vist istumises.äge.muusika oli ka halb. ah, noh.järgmised 6 aasta tagasi ei kutsu. kuidas ma sain sinna?tiiu-piiu (triin) vedas.
kabli.äh, parim.
lätist korraks põikasin ka läbi.suits on odavam.vähemalt tiiu-piiu nii ütles.ma ei suitseta ju. muidu niisama tavaline suhteliselt.lihtsalt tunne, et olen lätis.no ja see oli ka ju ainult ainaži.mis ma ikka tahan.
nii palju küsimusi on.aga ma ei oska vastata neile.
oh, nii hea.ma ei oska seletada kuidas ma mõtlen.ma ei oska seletada, kuidas ma tunnen, sest et see on nii keeruline seltada.mis ma veel ei oska? ma ei oska lihtsalt seletada, kuidas sattus mu jala peale rõve arm.no tegelikult see ei ole nii rõve, aga ta on kole ikkagi.ärkasin üles, tundsin, et jalg on imelik, vaatasin ja nägin mingit suurt kriimustust.ma ei saa aru.niisama äkki tuli.
tahaks tegevust.

oh.nii kui ma selle blogiga jamama hakkan, nii mul mõtted lähevad ära ka. tegelikult ma olen suhteliselt närviline hetkel.ma ei teagi miks.ma ei tea ju kunagi...

suvel on meri paratamatu. ja üldse ringi reisida.hm.ja kui palju ma seda olen siis jõudnud.kabli ja laulupidu, mis ei ole niivõrd ju puhkus. aga kabli, isegi kui vihma sajab. no vihmaga lustida ei saa, aga see eest on ikkagi niivõrd ilus. kui pole käinud suvel kablis , siis pole õige suvi.nii ma arvan.

ja ma mõtlen, et kui ma olen piisavalt asjaajaja, siis ma äkki lähen ka inglismaale.niiisama.tšillima.

mulle ei meeldi kohustused .nt. miks ma ei tahtnud suvel autokooli minna.siis ma oleks ju pidanud kindlasti mingi aja tartus passima.suht kaua ikkagi.ei viitsi.aga niisama passida on ka jõle huvitav indeed. kasvõi tööle minna, ma jällegi ei viitsi.raha ju võiks.aga kui ma niisama aega raiskan, siis mõtlen, et oleks ju võinud.aga, äh, ei , puhkan.sest et järgmine aasta on ju kool ja kool. ma tahaks niisama olla, et ei oleks midagi, vaid niisama olla.kuidagi hõljuda.ma ei oska seletada. et ei peaks midagi tegema, et midagi ei ümbritseks ka mind, niisama tšill.segane, segane, segane.

Mis mõttes? Lihtsalt jälle on halvasti.kuradi kurat. mida kuradit.vabandust.ma niisama. nüüd ma lähen ja hakkan grillima, äkki hakkab siis parem.ja üldse, miks 7 nii harva käib. ja mismõttes see bussijuht täna mingi kolm korda valesti sõitis või bussipeatusest mööda pani. tal vist oli ka palju muid mõtteid peas.
ma oleks justkui kuu kuskil ära olnud. ja mul on viimasel ajal suuri probleeme mäluga. ma lihtsalt ei tea mis päev on, mis ma tegema pean ja üldse, mis ma veel täna teinud olen.mismõttes? oleks nagu maganud kuu aega? no mis mõttes, ma küsin veelkord.aga lõpuks on lõpp lähedal sellel kooli värgil.
ja üleüldse ma hakkasin ühe asja üle juurdlema.et miks?...
aga tegelikult mulle üldiselt meeldib, kui mul on ajataju kadunud.no jah, aga praegu on ka mu igasugune muu taju kadunud.see ei ole nii chill.blää-blää...
juhtub ka nii, et mõtteid on nii palju, et ma pean need lihtsalt eemale tõrjuma, et mitte segadusse sattuda.
ent ega siis kana ise end grillima ei hakka.ehk homme jälle.

ma mõtlesin ja sain aru, et ma ei oska tegelikult kirjutada siia blogi midagi. aga tegelikult, ka see mis ma kirjutan on ju kirjutus.ja üleüldse, kui ma mingi nö teesi või mistahes asja püstitan, siis ma olen aru saanud, et ma järgmise mõttega ka selle ümber lükkan. mitte tegelikult kohe täielikult peapeale, aga kindlasti ei saa ma jätta mõtet enda peas ühepoolseks.miks nii, ma ei oskagi sellele vastata? ja peale sellist hm, lahkhelide tekkimist mu peas, peale seda ma lihtsalt püüan selle teema kõrvale lükata, sest et keeruliseks muutub asi muidu.
ahjaa, nüüd tuli meelde, miks ma arvutisse tulin.

parim reis.ehk siis saksamaalt tagasi.

piu-pau.olukorrakoomika.

igatahes,täna hommikul vaatasin postkasti,leidsin sealt ühe suure kauaoodatud ümbriku. Uppsala Universitet.ei, ma ei kandideeri ülikooli, veel... igatahes, seal oli nii ägedas kirjas minu nimi ja aadress(see ei ole misteab kui suur üllatus).aga seal sees, seal oli hunnik noote. tegelikult isegi mitte hunnik.kõigest holsti "planeedid" ja c.m.von weberi "nõidküti" avamäng. lihtne ei ole, ületamatu ka mitte. aga see teebki asja heaks, põnevaks, et ei ole kerge. jaa, saksamaa tuleb.

no aga jah, reedel on siis sõit itaaliasse.bussireis.klassiga.ja tagasi alles 10 päeva pärast.

mis kõige hullem, mina ei oska lihtsalt neid harmoonia järgnevusi mängida. harjutan, harjutan, pingutan kõigest väest, aga siis tunnis ettemängides, siis lihtsalt vaatan ja mõtlen üldse millegile muule, lihtsalt jube.püüan küll mõtet koondada, et kõik õigesti läheks.tegelikult ma saan hakkama, lihtsalt pean, sest et ma tahan.mängin kunagi uuesti.

ma just täna avastasin, et ma suudan jälle üha rohkem lihtsalt niisama naerda.ma ei oskagi öelda, kas see on lihtsalt mingi nö "peata oleku" tunnus minu puhul või ma lihtsalt olen jälle tagasi seal, kus ma kunagi mingi aja eest olin. st. seal, kus mul oli naljakas.oh.mis ma selle üle juurdlen.

ja üldse, ma pean, ma pean minema raamatukokku. plaadid on vaja tagasi viia, enne kui ma minema lähen, sest et jah, siis hakkab viivis tiksuma. aga vene keele õpetaja just täna rääkis, et kui teama poeg noor oli, siis õhtuti käis ta koguaeg raamatukogus.hiljem siis tuli välja, et see ei olnudki raamatukogu, kus ta käis.igatahes.mina võin kindel olla, et mina lähen raamatukokku...

mul on vaja kõrvaklappe, noh, eelkõige siis mingit muusikamängijat, sellist pisikest, aga kuhu mahuks palju muusikat.(ja siis alles kõrvaklappe). tegelikult mul on ju selline pisike mängija, aga see ei ole minu( ma arvan, et triin ei pahandaks, kui ma selle reisile kaasa võtaksin)igatahes, endale tahaks päris oma.

ja ma mõtlen,et miks ma siin üldse istun, sest et ma peaks ju õppima vorme, homme on töö.

muusikaks on jällegi see vana ja hea white stripes, juhuu.aga ma ei olegi üldse nii ammu lihtsalt istunud ja kuulanud muusikat, aega ei ole.no ja siis veel kirjutanud midagi nii pikka.

see on lihtsalt hea, et ma saan kooli jala minna, soojem, ilusam.

ma ei oska kuidagi lõpetada.ma jääks lihtsalt istuma ja ühte kohta vaatama, sest et ma vist olen väsinud.no mis, ma juba kolmandat nädalat arvan,et täna on kindlalt kolmapäev.ja kui ma olen mõelnud: "jess,äge!", siis miskit moodi jõuab minuni, et --piiip--, täna ei ole kolmapäev.

homme kooli, noo, matemaatikasse küll.

ma vist lihtsalt ootan reisi. seal on soojem.päikest ka loodetavasti rohkem.

nii hea kui ka keegi teine peres on selline laululembene laps, et temagi laulupeo repertuaari oskab. just nüüd natuke aega tagasi me laulsime vennaga poistekoori vms. laulupeolaulikust laule. venna laulis esimest häält.mina teist. kohati oli päris kena.aga siis kui rappa kiskus, siis ikka korralikult., ah laulda on vaja.aga imelik on see, et mu kurk on kuidagi niisuguselt valus, nagu ta varem pole olnud. see ei ole hull, aga selline, kuidas nüüd öelda, kuidagi kõva valu.see valu pole kõva selles mõttes, et ta valutaks kõvasti.teismoodi.

jimmy the exploder.

sõbrad, teile lihtsalt midagi head.

ajataju on kadunud.noja see mulle meeldib.prantsuse pidunädal-see ka. väsimus on ka suur-see, sellega saab ikka hakkama.
hit the road jack.
jah.ma ei ole kirjamees.

mulle lihtsalt ju meeldib tantsida.

see aitas.

It feels like...

just täpselt...

ma vajan tegevust, meeletult, et mitte mõelda...

young folks

Võiks ju...