See on lihtsalt nii hea, et võrratu... Ma istun köögis, pea on väsinud, keha on väsinud...Ma olen väsinud...et jälle tuli lumi...et ma pean mõtlema, et kes ja kus ja kuna mulle raha kannab, et mina saaksin selle edasi kanda.
Ma olen väsinud, et midagi lubab juba peaaegu tulla ja siis ikkagi...ei tea...ei tule....kevad kah...
aga ükskord ta tuleb.
Ma olen väsinud, et juhtub mingeid asju, mis ei ole üldse plaanis ja nad ikka juhtuvad...väljaspääs on ka...aga see väsitab, et peab midagi otsima...või kuhugi jõudma
Ma olen väsinud, et kui ma lähen kooli, siis seal ei ole klassi või tund jääb ära, mille pärast ma üldse kooli läksin...oleks võinud kodus olla ja olla.
Ma olen väsinud, et mul ei ole võimalust minna, kuhu hing ihkab...ja kui veel süda ka tahab...siis on ikka väga kahju
Ma olen väsinud, et üks hetk on imelisest imelisem ja enesetunne on hea...järgmine ei ole üldse nii, hetk
Ma olen väsinud tegemast koostööd inimestega, kes seda ei taha või ei oska....nii väsinud, et paha on....rõve....
Ma olen väsinud ja siis ma tavaliselt võin olla kurb, morn, mõtlik, rumal, halvastiütlev, mittemidagiütlev, tusane, uimane, leegita, igatsev...
Kui keegi vaid näeks, et on ni...
Aga noh, mis seal ikka teha...
Ajad muudavad lugu...aeg muudab mind ka...
AGa õnneks ma olen õnnelik...Ma armastan....armastan...armastan...
Aga väsimus sellest ikka ei lähe...Sest on asju, mis blokeerivad armastust...või ei näe seda...mina ei teagi....või on nagu eraldi....
Ma armastan, tohutult...kõige rohkem...ja ma tean, et see on nii....aga mis siis valesti on?...ah, ilmselt see, et igaüks ei mõista....ma ei teagi täpselt mida...
Tean....
jah
