piu-pau.olukorrakoomika.
igatahes,täna hommikul vaatasin postkasti,leidsin sealt ühe suure kauaoodatud ümbriku. Uppsala Universitet.ei, ma ei kandideeri ülikooli, veel... igatahes, seal oli nii ägedas kirjas minu nimi ja aadress(see ei ole misteab kui suur üllatus).aga seal sees, seal oli hunnik noote. tegelikult isegi mitte hunnik.kõigest holsti "planeedid" ja c.m.von weberi "nõidküti" avamäng. lihtne ei ole, ületamatu ka mitte. aga see teebki asja heaks, põnevaks, et ei ole kerge. jaa, saksamaa tuleb.
no aga jah, reedel on siis sõit itaaliasse.bussireis.klassiga.ja tagasi alles 10 päeva pärast.
mis kõige hullem, mina ei oska lihtsalt neid harmoonia järgnevusi mängida. harjutan, harjutan, pingutan kõigest väest, aga siis tunnis ettemängides, siis lihtsalt vaatan ja mõtlen üldse millegile muule, lihtsalt jube.püüan küll mõtet koondada, et kõik õigesti läheks.tegelikult ma saan hakkama, lihtsalt pean, sest et ma tahan.mängin kunagi uuesti.
ma just täna avastasin, et ma suudan jälle üha rohkem lihtsalt niisama naerda.ma ei oskagi öelda, kas see on lihtsalt mingi nö "peata oleku" tunnus minu puhul või ma lihtsalt olen jälle tagasi seal, kus ma kunagi mingi aja eest olin. st. seal, kus mul oli naljakas.oh.mis ma selle üle juurdlen.
ja üldse, ma pean, ma pean minema raamatukokku. plaadid on vaja tagasi viia, enne kui ma minema lähen, sest et jah, siis hakkab viivis tiksuma. aga vene keele õpetaja just täna rääkis, et kui teama poeg noor oli, siis õhtuti käis ta koguaeg raamatukogus.hiljem siis tuli välja, et see ei olnudki raamatukogu, kus ta käis.igatahes.mina võin kindel olla, et mina lähen raamatukokku...
mul on vaja kõrvaklappe, noh, eelkõige siis mingit muusikamängijat, sellist pisikest, aga kuhu mahuks palju muusikat.(ja siis alles kõrvaklappe). tegelikult mul on ju selline pisike mängija, aga see ei ole minu( ma arvan, et triin ei pahandaks, kui ma selle reisile kaasa võtaksin)igatahes, endale tahaks päris oma.
ja ma mõtlen,et miks ma siin üldse istun, sest et ma peaks ju õppima vorme, homme on töö.
muusikaks on jällegi see vana ja hea white stripes, juhuu.aga ma ei olegi üldse nii ammu lihtsalt istunud ja kuulanud muusikat, aega ei ole.no ja siis veel kirjutanud midagi nii pikka.
see on lihtsalt hea, et ma saan kooli jala minna, soojem, ilusam.
ma ei oska kuidagi lõpetada.ma jääks lihtsalt istuma ja ühte kohta vaatama, sest et ma vist olen väsinud.no mis, ma juba kolmandat nädalat arvan,et täna on kindlalt kolmapäev.ja kui ma olen mõelnud: "jess,äge!", siis miskit moodi jõuab minuni, et --piiip--, täna ei ole kolmapäev.
homme kooli, noo, matemaatikasse küll.
ma vist lihtsalt ootan reisi. seal on soojem.päikest ka loodetavasti rohkem.
nii hea kui ka keegi teine peres on selline laululembene laps, et temagi laulupeo repertuaari oskab. just nüüd natuke aega tagasi me laulsime vennaga poistekoori vms. laulupeolaulikust laule. venna laulis esimest häält.mina teist. kohati oli päris kena.aga siis kui rappa kiskus, siis ikka korralikult., ah laulda on vaja.aga imelik on see, et mu kurk on kuidagi niisuguselt valus, nagu ta varem pole olnud. see ei ole hull, aga selline, kuidas nüüd öelda, kuidagi kõva valu.see valu pole kõva selles mõttes, et ta valutaks kõvasti.teismoodi.
jimmy the exploder.
