Kirjeldus

Täna bussi sisenedes hüppas näkku mõnus aroom...Kuid, aroomi omanik, kes oli ilmselt iidamas-aadamas ajal sõidukis olnud....enam ei olnud teda näha....Ainult tunda....õuduste õudus...Ja kuskilt ma pidin kinni võtma, et manöövrid üle elada....Ei tahtnud, aga võtsin...Ei söandanud kuskil olla, kuid pidin...Nojah, oleksin võinud ju siis ja maha minna...Aga mul kokkulepe...

Ehk siis....autojuhiload on käsil...peaks ikka ära tegema...Muidu on okei...

Puhastus

Ma mõistsin (jõudsin jälle mõistmiseni, tundmiseni), et mõne muusika (muusiku, laulu vms) kuulamine on ikka nii isiklikut laadi. St, et kui karjaga kuulata, siis ei teki kunagi sellist efekti, kui seda teed üksi, paned küünlad, kustutad tuled, mõne võibolla jätad, teed teed, rohelist ja ingveriga...Ja siis paned plaadi mängima või siis ka lased raalist läbi kõlarite. Piisavalt valjult, et peaaegu on nagu liiga kõvasti...Ja siis kuulad, võid teha mida tahad, võid tunda nagu tahad ja keegi ei ole kommenteerimas, laulmas, mängimas kaasa...Ainult sina ise..ja kui laulad, siis tunned, et kõige mõnusamalt, peale siis kuulatava artisti loomulikult......Ja siis jõuad ikka sügavamale...ja sügavamale...ja teed, tunned, mis tahad....