Ma mõistsin (jõudsin jälle mõistmiseni, tundmiseni), et mõne muusika (muusiku, laulu vms) kuulamine on ikka nii isiklikut laadi. St, et kui karjaga kuulata, siis ei teki kunagi sellist efekti, kui seda teed üksi, paned küünlad, kustutad tuled, mõne võibolla jätad, teed teed, rohelist ja ingveriga...Ja siis paned plaadi mängima või siis ka lased raalist läbi kõlarite. Piisavalt valjult, et peaaegu on nagu liiga kõvasti...Ja siis kuulad, võid teha mida tahad, võid tunda nagu tahad ja keegi ei ole kommenteerimas, laulmas, mängimas kaasa...Ainult sina ise..ja kui laulad, siis tunned, et kõige mõnusamalt, peale siis kuulatava artisti loomulikult......Ja siis jõuad ikka sügavamale...ja sügavamale...ja teed, tunned, mis tahad....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar