Hea oli olla Tartus. Sõitsime neljapäeval. Rahulikult. Teeolu oli päris libe. Üks auto kraavis ka, nägime. Peatus Annas. Ostsin mingit kohukest ja kraami edasise teekonna jaoks. Nii mõnus valgus oli. Selline talve valgus, kus on aru saada, et päike kuskil ikka on ja selline kollakas ja sinine üheaegselt. Me sõitsime. Vahel mängis Keith Jarret'i Kölni plaat. Mõnus ja ilus. Sõitsime, läks pimedamaks. Jõudsime Tartusse. 

Paar tundi olin ka Tartu-kodus, enne kui ma kontserdile läksin. Reelika-Iti tuli kohe viiulikasti juurde ja sõnas väga tungivalt "viiu-viiu" ja hakkas siis kasti üritama lahti saada. Eks ma siis lõpuks võtsin. Lasin niisama "paitada" keeli ja siis natuke poognaga midagi mängimise sarnast teha. Talle meeldib. Siis läksime alla, televiisorist muss mängima ja siis tema tantsis. Venna on talle õpetanud, kuidas käib "ganga", ehk siis see uus tantsustiil. Ta siis omamoodi seda tantsib ka. Lõpuks. Sõitsin bussiga linna ja külmusin peaaegu teel Ülikooli kohvikusse. Seal tellisin kohe hõõgveini. 

See on vist koht, kus iga kord midagi letist tellides, kohtad väga imelikku-naljakat-veidrat tegevust või küsimust. 

No need kolm korda, kui ma seal nüüd uuesti olen käinud, siis on juhtunud, et esimesel korral: tellisin õlut ja teenindaja-noormees valas nii suure hooga pudelist klaasi, et ma mõtlesin, et nüüd ujub kõik ja õlut ma ei saagi. Oleks vist pidanud mainima, et ikka õluga on tegu, mitte kraaniveega, sõbralikult muidugi. 

Teisel korral siis õde tahtis kokteili. Ma küsisin, et mis kokteile siin on teil, nemad vastasid, et neid, mis te õpetada oskate. Ma siis natuke naljaga, et noh, rumm koolaga või?..:) Selle peale ta lausus, et seda ikka oskab. 

No nii, kolmas kord. Siis kui ootasin vastust oma küsimusele, et kas teil hõõgveini on, siis teine küsis minu käest, et kas ma tean, kuna on keema läinud vesi 75 kraadi. Vesi oli siis juba teekannus, tema vist jahutas, et oleks 75, mis on teele ilmselt hea. Ma muidugi midagi nagu kokutasin alguses, ütlesin, et tõesti ei oska niimoodi öelda…Ja küsisin/laususin, et tema ka ilmselt mitte…sõbralikult muidugi. Igatahes. Sain oma hõõgveini ka. 

Kontsert oli aus, hea, inspireeriv, sest kui mängivad head muusikud, siis nad jätavad ruumi ka teistele ja samas eksisteerivad nii hästi koos, et kõigil on hea. Ja ilmselt nii, et üks ei pea teiselt energiat välja pressima, kuna mängitakse nii hästi, siis see kuidagi paneb asjad iseenesest justkui toimima. Ühelt poolt nii selge ja õhuline, teisalt nii kompleksne ja kihtiderohke. 

Siis tuli plaan, et Ristiisa, sinna peab minema. Läksime. Nägin kahte tuttavat.Tunnike. Ja siis 

magamaminek. 

Hommik oli ka teistsugune. Mõnus. 

Ja ennelõunane aeg pakkus ka nii mõnusaid hetki, üllatusi. Olin kodus. Ja siis seal. Olime Reelikaga kahekesi köögis, keetsin putru, lõikasin talle juustujuppe ja siis tuli keegi veel korraks läbi…Nii tore.