Ma käisin täna esimest korda Boheemis. Oli mõnna. Oli hea söök ka. Oli soe ka. Aga ainult see, chai oli liiga magus. Suhkur või...Just. kui segasin natuke, siis põhjas oli suhkur..Mesi on ikka parem ju.
Ma joon punast teed nüüd, mingi ehe tee ikka...Mõnna. Ma tegin natuke origamit... Ma lugesin. Ma tegin proovi.
On ikka nii hea ja soe tunne, kui keegi õppejõududest on nii hea ja oskab olla ja küsida siis, kui on vaja. Samas, ise ei oleks vestlust niimoodi alustanud. Üldse teemasse jõudnud. On hea, kui on tunne, et keegi toetab. On lihtsalt nii hea tunne, et keegi proovib mõista. On hea tunne, et keegi vist enam-vähem mõistab sinu teed ja sinu tahet ja sinu vigasid ja proovib neid ravida teisiti, kui nii, et tuju läinud ja isu ka veel takkaotsa. Kes ei kustuta tuld, mis veel tahaks põleda, mis veel tahaks ise ka energiat, sest tunne, et vahel vist kustub või midagi taolist.
Vot. Need isikud on kulda väärt. On.
Ja täna ma lihtsalt märkasin,et lund langeb, mitte ei saja. Vähemalt mingi poolt tundi tagasi.
Homme ma lähen korraks Tartusse. Minu pere ja muud loomad. Tegelikult pere.
Kuuske tahaks ise tuua metsast.
Just täna tuli meelde, et kuuse püsititamine on iga aasta tekitanud sellise mürgli, sest see roheline "junn", mis on kuusealus, see lihtsalt on niisugune, et ilma kakluseta seda püsti ei saa...See siis, et üski ei õnnestu ja kahekesi tuleb kindlasti vaidlus, sest seal "all" seda tüve toimetada ja nii, üks igavene nuhtlus. Ja siis kui kuusk jääb veel vilut. Oi oi.
Ja siis juba ehtimise tuhin natukeseks läinud. Aga ta tuleb tagasi. Vähemalt on tulnud...:) Sest kulda ja karda on vaja sättida. Ja siis need laulvad tuled...:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar