No see melomaania on üks asi...
Teine asi on see, kui korraks oled olnud millestki eemal, siis saad aru, et kui palju armastad midagi.....
Eile seal kontserdil Jaani kirikus, ma tõepoolest sain aru, et ma tahaks ise istuda seal orkestri sees nii väga ja teha nii ilusat asja ja olla selle keskel...Aga selle asemel, ma kuulasin, vaatasin kiriku lakke, panin silmad kinni, omasin sellist aeg-ruumi sel hetkel, mis oli selline must, kui silmad on kinni ja oli muusika, mina minus eneses ja muusika...Siis tulid pisarad...ise tulid...tulid nii, et pidin neid tagasi hoidma suhteliselt tugeva väega.....Ja ma uuesti-uuesti sain aru, et ma armastan muusikat ja viiulimängu ja ma tahan seda teha olgu, mis on ja tulgu, mis tuleb....
Ja ilmselt kehtib see ka muu kohta elus...sest Muusika on ikkagi, mida keegi ei saa lõhkuda, see on...järelikult ka muu.....Ütleme nii, et selle muusika kaudu siis ma nagu natuke defineerin oma elu....Päris ilus mõte...Ma ei olegi sellises sõnastuses kunagi otseselt seda mõelnud...Jällegi üks ilus aste...kust kuhu minna ja olla....Just aste, kust olla....
Filosoofia filosoofiaks....see on siis, kui see tuleb ja tuleb ta siis, kui on miskit, mis on teinud mind kuidagi...teinud, st et muutnud miskit asja või olu...

ja praeguse muutuse järjel on mu elu selline, et.....mitmekülgne....ja ta läheb nii, et ma kindlasti ei tea, mis on siis kui ülehomme....no põhimõtteliselt ma tean, et mis on, vähemalt seda, et kuidas ta peaks olema...aga hoopis teine on see, et mis selle jooksul juhtub või mismoodi see mõjutatud saab...
Nagu täna....Ma ütlen, et aasta 2013 stressi level 2 hakkas pihta...Peaaegu nagu see...SuperMario maa-alune level...Ma ei tea...tuli lihtsalt selline võrdlus....

Aga ühte asja ma tunnen, et energia on elu alus...Kui on energia, siis on ka elu...Samas...elu on võibolla vahel viinud teele, mis on nagu negatiivse energiaga, st tõmbab minema, või käimas on mingid asjad, mis tõmbavad sind tühjaks nagu kaltsulapi...aga siis, siis nagu ei ole kuskile väga enam minna...(samas, eks on ikka, alati on ka võimalus hullemaks)....ja siis....ei püüa, ei taha, ei ole põhjust...siis on see filmi võrdlus, et elu tuleb ise sinu juurde....Aga miks elu tuleb siis, kui on miskit tavaliselt halvasti läinud....

Kas see on mingi minu enda saatuse asi või?


Head ikka on hea tunda...Aga miks kurat peab liiga tihti hea tulema pärast halba?...sest pärast negatiivset on juba kasvõi selline hea, mis tegelikult ei ole hea, hea....
No ja siis jõuan edasi mõeldes ikka tagasi selle juurde, et on üks alustala, mis minu juurest ei lahku....

elu, ilu ja valu - kõik saab siin kokku ja südamepõhja armastus