Ma joon teist hommikut üle väga mitme aja rahulikult hommikukohvi...Ma ärkan teist hommikut üle väga mitme aja üles iseeneslikult, pole vaja äratuskella...
Ma tahaks minna Ellerisse harjutama...varsti lähengi...
Ahjaaa....Ma hakkasin mõtlema tagasi...ja mul tuli selline tung minna ära...Kuidagi enam üldse miski ei ole nii hea ja lõbus kui oli kunagi...Eile käisin GenKlubis...VaikoEpliku retrospektiiv 2...1. oli parem ja hubasem...inimesi oli nii palju ja kuidagi vastik õhkkond oli...võibolla minu jaoks ainult...aga ma mängisin seal aliast...siis mõtlesin, et läheks tantsima...aga siis ei tulnud tuju...läksin ära...siis tuli uni ja ma ei läinud kuskile edasi ka...võtsin takso-ma olen jah mugavaks muutunud-kunagi kõndisin kogu aeg jalgsi...
Mulle vahel ei meeldi aplodeerida, sest et see lõhub seda emotsiooni..ei häiri, kui teised seda teevad..
Eile ma mõtlesin, et tuleb pidu...ma ei osanud kuidagi ennast kuhugi viia...
Ma tahaks kuskile suurlinna, kus keegi mind ei tea...siis ma üksi uitaks seal...läheksin täpselt sinna, kuhu spontaanselt satuks...elaks ja näeks, mis saab...ma hakkasin mõtlema, et kui ma lähen akadeemiasse, siis ma võimaluse korral tahaks minna vahetusüliõpilaseks...aga kui ei saa, siis ma lähen pärast seda lihtsalt kuskile...võtaks pilli ja läheks...kui ei saa kuidagi asja, tuleks tagasi...ma tahaks juba praegu...kohusetunne...
ma vahel mõtlen, et viiul on ikka ülimalt raske intsrument selleks, et õppida seda nii valdama, et oskaks väljendada oma sees toimuvat teistele nii, nagu seda ise tunnen...aga kuna ma õpin seda, siis tuleb vaeva näha ja see piir ületada...palju lihtsam oleks laulda...aga see viiul on mulle juba külge kasvanud...vahel on ahastus ka, et tahaks juba, tahaks juba nii hirmsasti niimoodi mängida, et ma suudaks....