esmaspäev, 10. november 2008

Kronosünklastiline infundibulum

Ma istun ja mõtlen...
Vahel on hea olla laisk..tähendab, mitte laisk, aga siiski rohkem " aeg maha võtta" laisk...
Vahel on endale parem, kui olla vähem inimestega seotud...st....lihtsalt kuulata, jälgida, öelda vähem sekka oma sõna teiste jutu sisse...
Vahel on päris hea logeleda niisama...st... nt vaadata telekast hommikul "tantsud tähtedega" kordussaadet...
Vahel on hea ennast kodust mitte välja vedada...teha ainult omi toimetusi...
Vahel on hea jõuda koju enne, kui kõik on magama läinud või kodust minema läinud...
Vahel on vajalik olla pisukenegi rahul oma mänguga...
Vahel on siiski vaja tunnistada endale, et kõike ei saagi kohe ja oma tahtmise järgi...kompromiss või...
Vahel on vaja minna välja elada ennast välja...st vist pidu...ja sellega kaasnev trall...
Vahel on vaja teha midagi nii, et ise oled rahul, aga teistele võib tunduda kohutavalt põikpäine...

Mul on kõrvavalu ja mandlivalu ja peavalu, kummardamine ja liigutamine on natuke raskendatud...Pole hullu...kogu selle valu jaoks on valuvagistid...raviteed...
Mu põlved raksuvad kui kükitada...see hääl on päris häiriv...mõni ehmatab ka...
oh kui hea on muusika...oh mis ta suudab...oh, oh, oh...

Kommentaare ei ole: