Jah. vahepeal siin sain veidi vanemaks. 25 kukkus.

AGa mis juhtub täna...juhtub see, mida ei ole juhtunud juba..hm...aastast 2007? vms...st...ma sõidan Tartusse. Ja kodus on ainult Merka...ta on ka tööl pooled päevad...Ja mitte kedagi teist....See on lihtsalt....imeline tunne....st...teised läksid reisile, Rhodosele...venna on veel Kevadtormil kuskil Eestimaa avarustes....Ja mina...Ma olen, st kui ma koju lähen...olen ma vaikuses...olen ma peaaegu selles, mis oli...hm, mingi keska ajal....kui Merka kuskil trallas ringi, venna käis koolis ja oli ka kuskil...ema...oli tööl ja...noh...elas ka oma elu...ja mina...ega me ei näinudki neljakesi üksteist mõnikord päris pikka aega...kui mina ärkasin, siis keegi oli juba kuskil ära...Ok...Koer oli õues...

AGa...kuidas seda siis kirjeldada....emotsionaalne tunne...noh, peaaegu nii ilus, et poetaks pisara...:)

Ja mis juhtus üleeile hommikul. Harukordne hommik oli, et ma Tartus kodus ärkasin...Mu väike õde....3-aastane....ärkas kell 8 ja ütles emale, et ta nüüd peab Kristi juurde minema, sest ta kutsub teda...no....mingi siuke unesegane jutt...pool unes ja pool ärkvel...tuli ta siis emaga minu juurde...üritasin silmi lahti teha...noh, kutsusin ta siis enda kõrvale, sest ma tõesti ei jõudnud ärgata...AGa seda tema unesegast lauset, sellest ma siis veel ei teadnud midagi...Ja siis ma ikka üritasin, et ärgata...no, midagi laususin talle...Ja siis järgmine hetk oli see, kus ärkasin, tema magas sügavasti minu kõrval...selline elu ehedamaid hetki oli, siiamaani tuleb pisar silmanurka...Ja vaatasin kella, 10.30 kandis oli...laususin tema nime, natuke üritasin teda togida, ei teinud ei kippu ega kõppu...aga see, et üks väike 3-aastane ja mina 25-aastane, õed, magavad kaisus...no...ilus ja ilus ja ilusaim hetkedest!
Ma olin õnnelik!