jõuan koju ja päev on olnud veider, tootlik, hea, huvitav....ma vaatan, et peaks koristama...on hea nagu olla...ma avan õlle...panen muusika valjult mängima...ma panen näkku mingi maski, näen välja, nagu hakkaks sõtta minema – pole hullu, ainult koristan...ja siis hakkan koristama...
Ma võiks ju öelda, et...koristan kodu...koristan nägu..ja muusika koristab mind seest....eks?
Ahha...avastasin, et viiruk on puudu...kohe läidan...
Nonii...
Teine hetk:
Mul on viimasel ajal jälle lähenenud...just, leidsin siis nüüd õige sõna sellele momendile....sest see just läheneb...olen seda varemgi kirjeldanud....see on selline, et ma tunnen, et ma olen justkui maailmas üksinda....ja see on väga vastik....miskipärast siis kuidagi veega seotud...aga samas ei pruugi....see on tunne, et ma ei taha selles olla...tuleb kuidagi, läheneb ja kui ma suuda õigel hetkel selle lähenemise tabada, siis ma oskan seda vältida, st ma hakkan mõtlema kõigele, mis minu ümber on...ma sunnin ennast kõigele mõtlema, mis on mu ümber.....ja siis, kui läheb õnneks, siis ma suudan selle eemale ajada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar