Hirmus tahtmine oli reisida...häälega...ilmselgelt põnevus ja muidugi raha ei olnud ka kõige rohkem...Ja et saada laia maailma, kus sa ei tea, mis sinuga juhtub, kuhu satud....Seigelda...minna eemale kodust ja rutiinist ja tunda ennast nii vabalt ja ilma, et keegi sind teaks...Ühesõnaga mingi hullumeelsus võibolla isegi...
Esialgu oli plaan minna Siljaga...plaanisime, plaanisime...Tahtsin näha Lõuna-Prantsusmaad, minna sealt Hispaaniasse ja ehk Portugaligi...ja siis külastada sõpru Saksamaal, Belgias....aga nagu ikka...suured plaanid võivad teinekord ikka vastu taevast lennata...nii ta läkski...Veits nõme oli...aga siis ma mõtlesin..ja ühel hetkel sattusin kokku Kariniga...Maarja sünna..siis ma küsisingi: "Aga lähme, järgmine nädal millalgi, tuled?"...siis ta natuke mõtles ja idee tundus tore...Ja järgmine päev helistas ka üle, et kuidas selle asjaga on, et on siis minek...Siis oli juba esmaspäev või...? oli jah...
Ja siis ta algas...
Kolmapäev, 5. august seisime me 10.30 Tartu-Valga tee ääres...õige pea võttis mingi tüüp peale ja saime temaga Elvani...vähemalt oli algus tehtud...
Ja peatus rekka...Hüppasime peale ja esialgu ütlesime, et me tahame Valga suunas...meil plaan minna kuskile sinna Prantsusmaa kanti...
Rekkas olime neljakesi...Karin, mina, James Bond(juht, õiget nime ei teagi) ja Szymek
Ja siis me sõitsime ja sõitsime... 
Ja jõudsime Augustowisse esimese päeva lõpuks...panime oma telgi kuskil benoka juurde, kuhu nad oma rekkaga patuma jäid...meie pärast sõitsid veel edasi, et saada normaalsema koha telgi jaoks....muretsesid..
Ja seejärel väiksed õlled...paar kaarditrikki J.Bondi poolt..vaatasime niisama pilte J.B perest..Ahjaa..suhtlus oli mingis inglise keelt meenutavas keele...J.B on kunagi USAs 3 aastat rekkajuht olnud..sellest ilmselt mingi aimatav vestlus aimatavas inglise keeles...Szymek on tudeng, mingi arstiteema oli...kah paar sõna inglise keelt ikka valdas...muidu oli tore...ja siis tuli magamamineku aeg..
Ja siis me jälle sõitisime...Vahepeal tekkis väike tõrge...U2 esines Katowices...ummikud teedel...tuli väike kursimuutus...J.B sebis ühe juhi, kes sõitis Napolisse järgmine päev...kätte oli juba jõudnud õhtu...Siis me mingis tanklas ronisimegi selle teise juhi rekkasse...ja juht ei vallanud ühtegi meile arusaadavat keelt...Päris imelik oli see, et selle 2 päeva jooksul J.B ja Szymekiga nii toredasti suhtlema hakkasime, et kahju oli kohe lahkuda...vahetasime numbreid ja meiliaadresse...Ja siis see uus juht pani meid mingis väikses benokas maha ja me saime aru temast nii, et ta siis homme peaks kunagi tulema ja meid peale võtma...aga kuna, seda ei tea...kas 10 tundi ootamist või rohkem...ja teada ei saanudki...siis me seal väikses benokas passisime...puhastasime oma kotte prahist...harrastasime puutööd ja tegime hilisõhtuse kohvipausi ja söögi...
Ja uurisin, et kus me oleme ja kuhu me suundume...Tegin oma sissekande päevast meie reisipäevikusse...
Ja me passisime ja magama...ei osanudki midagi teha..siis me hakkasime kaarte mängima ja...6htul.....
peatas mingi rekka ja kysis, et mis me teeme ja et tema lheb itaaliasse..ei suutnud oma k6rvu uskuda...okei...meie olime n6us...sellest sai yks 6udusunen2gu....reaktsioonid sellel juhil olid nii n2rvilised ja kuidagi v2ga kahtlased...inglise keelt j2llegi mitte ei r22kinud....vene keelt oskas...mina siis yritasin nii palju purssida, kui suutsin...siis aga oli jama...mingi politseikonvoi oli teel kuskil ees...raadioteel mingi s6paga r22kis...seega pidime minema teist teed kaudu...see juht oli mingi kuradi smuggler...mina olin nii v2sinud, aga magama ka ei julgenud j22da, sest et ta oli teelt eksinud, kui ta yritas teist teed kaudu s6ita....66sel tsehhi metsades siis kimasime...n2gime hunti...ja siis siis hakkas pihta minu paranoia...ropumast ropp v2simus ja veepuudus ja mis iganes...igatahes...k6ige tipp oli see, kui ma yltesin karinile, et ta saab aru eesti keelest ja ma ei julge enam r22kida...aaa..me olime teel siis belgradi poole...siis karin hakkas kaarti vaatama, et kus me siis nagu umbes olla v6iks...siis juht midagi ytles...mina ytlesin karinile, et 2ra vaata kaarti, 2ra vaata...ma ei ole elus varem sellist paranoiat kohanud...ma nii kartsin...see juht v6ltsis yhes6naga neid dokumente ja seda, etr juhtidel on mingi kohustuslik puhkuse aeg, see teda ei huvitanud...mingi sahker-mahker k2is...ja kui ta ytles seda, et venemaal teda enam ei taheta, sest 1) tal on probleemid naistega ja tal olla seal vist tytar 2)vene maffiaga on probleeme...hakkasin ma m6ltema, et nyyd ta kupeldab meid 2ra, et see eksimise ja metsade vahel s6itmine on mingi masterplaan tal meie r66vimiseks...nyyd on jah see isegi ehk naljakas, aga ma ei oska seletada, kui kole see oli....siis enn bratislavat oli ka konvoi...tegime siis mingi 2 tunnise uniaku...lihtsalt kuskil tee 22res...siis mingi kell 5-6 ajal alustasime uuesti s6itu...uni oli ikka r2me...ja siis ta pani meid tsehhi-ungari piiril maha...ja ytles, et tal on probleemid ja ma ei saanudki aru, et kas ta tuleb tagasi v6i mitte...igatahes...kui ma sealt autost maha sain, siis valdas mind selline kergendus, et oleks peaaegu nutma hakanud...kell oli 7..maganud olime siis ainult 2 tundi ja see ka mitte magamine vaid mingi hirmu ja une segadus...tegime v2ikse s66gipausi...noja edasi hakkasime rekkajuhte tylitama, et kuhu poole nad teel on...meie tahtsime selleks hetkeks minna itaalia poole, t2psemalt genova huvitas meid...siis k6ndis mingi juht meist m66da ja ytles, et siit kyll v2ga h2sti ei saa minna...tema ise l2heb budabesti, et sellest ka kasu ei ole...uurisime edasi...keegi ei tahtnud meid...t2iesti n6me...siis see sama juht hakkas s6itma budabesti ja pakkus, et ehk me saame sealt paremini peale ja et seal on mingi bensukas, kust saab itaalia poole h2sti...noniii...meie l2ksime peale...neljakesi seal istusime...v2hemalt oli kergendus, et sealt kolkast 2ra sai...inglise keelt oskas ka...yks mitte nii h2sti..pakkusid kohvi, mis natukeseks andis turgutust...aga mingi hetk ma ei suutnud enam 2rkvel olla ja kukkusin unne...vot...siis 2rkasin enne seda tanklat yles...nonii...seal tegime j2lle v2ikse s66gipausi...ja pidime saama yle kiirtee kuidagi...k6ndisime seal kiirtee22rses kraavis vms, eemal oli mingi sild, mis aitas meid yle...silla alla oli yks tyyp endale kodu teinud...kiirtee 22res...eriti kaval minu arust...hea vaikne magada...no siis j6udsime yletee bensukasse...5 tundi..keegi meid peal ei v6tnud...nonii...siis me kyll kirusime, et me ei j22nud seda napoli tyypi ootama...aga kurat, ki sa isegi ei h22leta ja tuli see smuggler ja ytles, et l2heb itaaliasse, siis no...mida ikka passida...ja siis me hakkasime j2lle kaarte m2ngima...ja siis s6itis mingi reisibuss tanklasse...2 l2ksid vetsu...noja sis ma l2ksin ja kysisin, et kuhu nad s6idavad..et kas 2kki itaaliasse..natuke nagu naljaga v6i...ja siis see juht seletas, et ootame, kuni see yks tyyp tuleb tagasi vetsust...nonii..tuli...ei saanud keelest aru,aga noh..mina lihtsalt seletasin et ..to italy..ja siis kaardilt n2itasin...tema n2itas, et rooma...mina ei suutnud uskuda......jooksin ja hüppasin Karini poole ja hõiskasin rõõmust, et lõpuks me olemegi Itaaliasse teel..tegelikult ka...
ja me sõitsime 15 tundi...ja tegelikult oli ka nii, et bussis olid 2 juhti ja 2 reisijat, mees ja naine...mina mõtlen, et nad olid mingid rumeenia staarid, kes läksid Itaaliasse turneele...vms..mingid asjapulgad nad olid...Sloveenias tabas meid kontroll...uuriti ja puuriti bussi..midagi kahtlast polnud ja kõik oli Ok, et edasi sõita...
Enne Roomat oli peatus ja tehti meile hommikune kohv mingis Autogrillis...ja siis viidi meid Rooma ääres asuvasse metroopeatusesse...
Ja siis me ostsime selle päevapileti...ja sõitsime Rooma...päris palav..40 kraadi kindlasti...ja nende mõnusate kottidega...kõndisime ja puhkasime ja vaatasime natuke linna..
Ja siis me õhtul otsustasime, et sõidame mere äärde...Lido di Ostia...see on mingi kuurortlinn Rooma külje all...ja ma arvan, et mingi 10 paiku olime kohal...umbes pool tundi kestis see rongisõit..Siis rongist väljudes, lõpppeatus, nägime veel kahte matkaselli, ratastega...Pariisist olid tulnud..mitte küll jalgrattaga, rekkaga ikka...aga jalgrattaga lihtsalt hea ka liikuda ja need neil kaasas...Kreekasse oli nende siht minna...aga sellel õhtul oli meil eesmärk leida rannakoht, kuhu telk üles panna...nende oma oli kaduma läinud...Roomas siis...kõndisime siis mööda rannaäärset teed, mis oli täis kõikvõimalikke restorane ja klubisid, mis kõik olid erkavärk...igatahes, mõtlesime, et kõnnime siis...mingi paar kilti vast..oligi...aga me olime nii väsinud...terve päev Roomas tapva kuumusega ja õhtul/öösel oli ka 25 soojakraadi...uni, nälg, raske seljakott, mis muutus iga sammuga jubedamaks...noja siis...siis lõppeski erarandade värk ära...aga oh üllatust...militaartsoon...kuradikurat...ja siis ei olnud tee ääres enam mingit valgust..kaherealine sõidutee, rannast läks natuke eemale ka...ma arvan, et mingi paarsada meetrit mingit võsa ja siis oli imeline rand..aga militaarala...ja siis tuli carabinieri või misiganes masin...kaks meest sees...ütlesid, et jah, militaarala, mingi 3 kilti kestab, aga et selle tee peal öösel kõndida on ikka väga ohtlik...
oligi...aga meie mõtlesime siis neljakesi, et kõnnime selle tee ära, et siis saame rannas magada...mujale ei olnudki minna, ainult mingi võsa...kõndisime siis mingi tunnikese vast...see oli lihtsalt nii jube kogemus..autod kimasid mööda,....meil oli lihtsalt nii jube olla...pimedas, täpselt ei teadnudki, et kui kaugele me kõnnime siis....ime, et mõni auto alla ei ajanud...ja siis ühel hetkel, kui mina tahtsin üle piirde minna, siis karini närv murdus...aga minul oli lihtsalt põiekas, enam ei suutnud...ronisin üle piirde...karin arvas, et seal on mingi järsak, natuke tegi kurja häält...see oli ikka nii jube...ei suuda seda siia vist kirja panna...ja siis kõndisime edasi...jalad lihtsalt enam ei suutnud, keha ei suutnud, vaim ei suutnud...ja vot kui vaim enam ei suuda, siis on väga halvasti...see oli nagu lõputu tee...prantslased olid ka kuskil ees pool...meie neid ei näinud enam igatahes....siis lihtsalt mingis suva kohas pidas auto kinni..küsis, et kus me lähme, et viib ära...itaalia keeles..karin vist mõikas midagi...noja hüppasime peale...ei suutnud me midagi rääkida...torvaianica...lähete sinna...meil oli suva ja ütlesime, et väga hea..see pidi siis olema järgmine küla...nagu pääsemine oli see autosse istumine...viskas siis meid seal järgmises külas maha...ja see oli ikka 10 km vähemalt...peast hullud olime küll, et selle tee ette võtsime...ära oleks surnud küll...väsimusse ja ma ei tea millesse veel...kell oli umbes 12 ma pakun...siis oli seal mingi tankla, läksime istusime teepervele ja tegime väikse söögi jogurtist, leivapurust ja rosinatest...see ei tahtnud küll alla minna, aga noh, kuidagi see väike jogurtike meil kahel otsa sai...ja siis avastasime, et me oleme nii mustad...need põõsad tee ääres olid ju koos tolmu ja autoheitgaasidega...me olime surmani väsinud, rõvedalt pesemata ja mustad ja enam ei suutnud...ja siis oli seal mingi ööklubi, mistõttu ei olnud ka vaikust...igatahes, siis ma läksin küsisin mingi tankija käest, et kus see rand siis on...õnneks oli läheduses...karin oli nii läbi...mina püüdsin veel natuke kuidagi olla toeks, aga ei õnnestunud...ei saanud lubada, et mina ka oleks täiesti murdunud...igatahes...kotid selga ja viimane jõupingutus...rannas oli veel teisigi telke..kõndisime neist mööda ja siis lõpuks saime telgi üles ja kuidagi natuke üritasime ennast puhtamaks teha ja unne me jäime...täiesti omadega läbi...meie sõbrad, prantslased, ei tea,mis neist siis sai...igatahes, järgmine päev ma kaugelt nägin neid oma ratastel sõitmas...elus ja terved olid vähemalt siis nad küll..
ja siis oli see vist reisi 4. päev...passisime rannas...kuumus oli tappev...mereni oli telgist vast 50 m, aga see tulikuum liiv muutis asja suht raskeks...muidu oli mõnus...käisime ujumas, tšillisime telgis, korra käisin poes, ostsin vett ja nektariine...rahvast oli rannas palju...ja neid juute mingit kilinat -kolinat müümas, oli ka päris ohtralt...aga tegelikult ei olnud see paik üldse turistimagnet, vaid täis itaallasi...
Vahepeal tuli kaarti ka kiigata, et kus me oleme ja kuidas edasi ja mis edasi...
Vaade koduaknast...:)
Nonii...ja siis õhtul...mingi 7 ajal pakkisime krempli kokku, et liikuda natuke põhja poole tagasi...kuumus oli ka natuke järgi andnud...igatahes...siis me seisime tee ääres...kõndisid mööda 2 tüüpi...tulid tagasi ja küsisid, et kust me tuleme ja kuhu lähme...meie tahtsime siis saada tagasi Lido di Ostiosse...vot..ja nii me nendega kaasa läksime, sest nad täpselt sinna läksidki....tegu oli ka muusikutega..üks õppis klassikalist kitra ja teine pop-jazz klaverit...Luca ja Simone...ja siis nad viisid meid rongijaama, aga meil ei olnud päris see plaanis...tahtsime oma telki kuskil üles panna...siis nad viisid meid sinna public beach'i ja jäid kuidagi imelikult passima..meie ka...ja siis nad midagi rääkisid...ja asi laabus sedasi, et läksime mingi tunnikese pärast Luca isa korterisse, kes ise oli Kreekas reisil...Selle tunni aja jooksul me ootasime neid seal rannas, avasime veini...rääkisime...ise käisid nad oma kodudes selle aja jooksul...igatahes...sel ajal kui me seal passisime, tuli ka see valvur meiega rääkima...aga it. keelest aru ei saanud. siis ta otsis kellegi, kes oskas inglise keelt...igatahes...ta oli mures, et sinna telki panna on ohtlik...meil õnneks enam see plaan polnudki..igatahes...lõpuks olime korteris ja natusime täielikult neid luksusi, mis me endale seal lubada saime...voodi, dušš...söök, jook jne...Hommikul ärkasime ..meie plaan oli liikuma hakata kunagi õhtupoolikul...aga selles korteris me ööbisime siis 3 ööd..
Järgmiste päevade jooksul käisime rannas...Luca ja Simone tegid meile õhtusöögid...lõunasöögid, kohvid...Ühel õhtul käisime ka nende sõbra Marco juures...jällegi sõime pastat...siis sõitsime Rooma...tšillisime öises Roomas...ühesõnaga supertore...ühel hommikul kutsus Luca mind poodi endaga kaasa hommikusööki ostma...ja siis ta tegi midagi ootamatut..teatas, et on täitsa ära armunud ja vot...poleks osanud arvatagi...ja nii käigupealt haaras kinni ja jagas suudluseid...ja pärast valitses tol päeval korteris imelik õhkkond...Simone käitus väga veidralt..kui nad läksid nii paariks tunniks oma kodudesse, siis Simone teatas, et ta enam ei tule tagasi...veidramast veider...ja õhtul ikka tuli...tal oli mingi probleem...?vähemalt nii ta väitis, et see temast väga rumal, et ta niimoodi kõmaki lahkus ja nagu veidike ebameeldivalt teatas seda...aga õhtul oli ta tagasi..tore...
ahjaa...esimesel hommikul tüübid avastasid, et nende auto on politsei poolt ära viidud,olid eelmisel õhtul valesti parkinud...veits imelik...meie tõttu nad sinna läksid üldse..korterisse ja pidid parkima kuskile ...
Ja Roomas käisime väljas ühes toredas kohas, selline Krooksu sarnane ehk...jõime mingit tumedat tundmatut õlut..mis maitses hästi...ja pilke lendas siit ja sealt poolt...mõnda oleks tahtnud ikka iga hinnaga eemale lükata, aga noh, mis sa teed...(ahjaa...12.augusti postituses on kirjas kõik..)
---Ma loodan, et need erievatel aegadel tehtud postitused loovad mingi terviku sellest reisist...---
1 kommentaar:
Loe kogu blogi, paris hea
Postita kommentaar