Mis saab siis, kui sul on täitunud selline unistus, mis oli nii suur ja võimas, et selle täitumine näis peaaegu võimatu? Siis tuleb mõelda uus...päris keerukas...
Ahjaa...aegajalt ma olen paranoiline...aga nüüd on see kuidagi haigelt suureks kasvanud...mis siis ikka...
Ahjaa...mul on suhteliselt kiire nädal, sisutihe nädal...palju peab uut materjali selgeks tegema...erialaline teema pigem...iseenesest on tore, sest et on miski, mis motiveerib üles tõusma enne, kui juba tõsiselt hilja on, koolipäeva kohta, nt 11.00...ja homme ma plaaningi olla 8.30 koolis..teadagi, ma pead ju ei anna päris kindlasti...aga ilm on ka ilus...ja
kuidas on nii, et mõne inimese puhul, keda ma ei ole näinud, keda ma ei tea isiklikult, kelle nime ma suhteliselt vähe kuulnud olen, tekitab ikkagi mingeid eelarvamusi..nimel on mingi jõud inimese üle või?
ja kuidas on nii, et mõni inimene lihtsalt oma oleku, mängu, mängutehnika, väljendusoskuse, välimusega tekitab tunde, et tema ongi geenius, imelaps, tõeline talent ja ikkagi mõjub nii siiralt, isegi lapselikult, suudab olla oma geniaalsuses nii üdini lihtne, vaba ja loomulik.ja samas tekitamata enda ümber mingit üleolekut teiste suhtes..sellised ongi sügavalt andekad...või kuidagi nii...ja see, mis neil on öelda tänu oma loomingule, see ajab judinad peale, kananaha ihule ja tungib hinge...mingi trikk...mingi nipp...on mingi selline teema...
ja ma tulin koju, võtsin pilligi kaasa, aga ma vist ei jõua täna enam...võibolla..
ahjaaa, taevas on sügis-talvisel ajal ikka väga ilus..kargem ja rahulikum...aga sügavam kah...
oh, ma mõtlen,et miks on nii, et ma tundun vahel kuri, kurb ja misiganes veel...kui inimesed liialt on pealetükkivad ja neid on kõik täis ja ka mina olen teisi inimesi täis, siis on selline asi, et ma ei suuda olla mina ise...ma olen teisi inimesi liiga täis...ja siis ma ei käitu nagu mina ise...vist..ah, ma ka ei oska seletada...
teine teema on aga see, kui ma olen oma "harjutamisfaasis" ja kooli peal korraks ringi liigun...siis ma olen teemas sees ja ei viitsi, ei taha sealt välja tulla...ja paistangi mossis...
ja veel on see, kui ma ei jõua lihtsalt end väljendada...ma elan igasuguseid asju ikka nii kõvasti enda sees läbi...imelik...ma ei reageeri tihti teistele nähtavalt, aga sisemiselt võin naerda, nutta, kurvastada, kuri olla, lummatud olla jne....ja seda ma järeldan sellest, et vastukaja minu olekule, minu jutule, minu mis iganes asjale, on vastupidine...mitte alati, aga on...ja siis on see hetk:"ah, mis, kuidas ta nii aru minust sai"....-mingi selline teema ka...
oma pilk tühjusesse suunata ja ennast välja lülitada on minu üks faasidest, lõõgastav, rahustav ja imelik ka või?....
aga see ei ole tore, et mu lühimälu ja mis see järgmine mäluliik kestvuselt, see on halvenenud väga räigelt...kui ma panen oma koti maha ja kõnnin paar sammu ja ma ei mäleta kuhu ma oma koti pannud olen...natuke kurnav, siis hakkan meenutama...aitab mõni kõrvalseisja või lõpuks mu mälu...või tähendab see seda, et mu peas on hoopis teised mõtted ja ma keskendun hoopis millelegi muule, kui sellele, et jätta meelde, kuhu ma oma telefoni paari sekundi eest panin...võib nii ka olla...
ahjaaa, minu jaoks on olemas miki-hiire akord, ma tean, aga ma ei mäleta täpselt, mis akord see oli, aga ma tean, et ta on miki-hiire nimeline..imelik...
The Who "Boris The Spider"