ma ju pidin midagi ütlema, oh...hmm...ma ajan ennast naerma, aga ma vist tean, et ma ajan inimesed stressi oma tahtmistega, mu ema ütles nii, ma saan tast enam vähem aru ka.aga noh, ikkagi, ikkagi...tegelikult ma ei taha midagi ülepalju. ja tihti ma mõtlen, et kas selline sõna, nagu ma olen just välja öelnud, ikka eksisteerib, suht naljakas, sest et see paneb tõesti kõvasti mõtlema, nagu pingutavalt kohe, et ega ma midagi valesit ei ütle, sest et see on suht nõme, kui ma olen mingi sõna öelnud ja ma ise kahtlen, et äkki oli kuidagi teisiti, et siis jääb must kuulajale mingi natuke imelik mulje. natuke mulle selline paaniline mõtlemine meeldib ka, sest et ma ei teagi miks...ah, polegi vaja teada.
ja mulle ei meeldi näiteks selline asi, et ma mõtlen millegi üle kõvasti, midagi taolist, et "hmm, ma mõtlen", eem, okei, see on mingi segane asi, nagu tavaliselt, ma ei oska ennast vist piisavalt hästi väljendada, aga see ei häiri mind eriti ka.
peaks veits plaani pidama.
aga jaaa, mul tuli meelde, ma sain ükspäev sellise positiivse elamuse sellest, et ma harjutasin viiulit, nii tore oli..
ja viimasel ajal tundub osade sõnade kirjapilt väga imelik....