Jah. vahepeal siin sain veidi vanemaks. 25 kukkus.

AGa mis juhtub täna...juhtub see, mida ei ole juhtunud juba..hm...aastast 2007? vms...st...ma sõidan Tartusse. Ja kodus on ainult Merka...ta on ka tööl pooled päevad...Ja mitte kedagi teist....See on lihtsalt....imeline tunne....st...teised läksid reisile, Rhodosele...venna on veel Kevadtormil kuskil Eestimaa avarustes....Ja mina...Ma olen, st kui ma koju lähen...olen ma vaikuses...olen ma peaaegu selles, mis oli...hm, mingi keska ajal....kui Merka kuskil trallas ringi, venna käis koolis ja oli ka kuskil...ema...oli tööl ja...noh...elas ka oma elu...ja mina...ega me ei näinudki neljakesi üksteist mõnikord päris pikka aega...kui mina ärkasin, siis keegi oli juba kuskil ära...Ok...Koer oli õues...

AGa...kuidas seda siis kirjeldada....emotsionaalne tunne...noh, peaaegu nii ilus, et poetaks pisara...:)

Ja mis juhtus üleeile hommikul. Harukordne hommik oli, et ma Tartus kodus ärkasin...Mu väike õde....3-aastane....ärkas kell 8 ja ütles emale, et ta nüüd peab Kristi juurde minema, sest ta kutsub teda...no....mingi siuke unesegane jutt...pool unes ja pool ärkvel...tuli ta siis emaga minu juurde...üritasin silmi lahti teha...noh, kutsusin ta siis enda kõrvale, sest ma tõesti ei jõudnud ärgata...AGa seda tema unesegast lauset, sellest ma siis veel ei teadnud midagi...Ja siis ma ikka üritasin, et ärgata...no, midagi laususin talle...Ja siis järgmine hetk oli see, kus ärkasin, tema magas sügavasti minu kõrval...selline elu ehedamaid hetki oli, siiamaani tuleb pisar silmanurka...Ja vaatasin kella, 10.30 kandis oli...laususin tema nime, natuke üritasin teda togida, ei teinud ei kippu ega kõppu...aga see, et üks väike 3-aastane ja mina 25-aastane, õed, magavad kaisus...no...ilus ja ilus ja ilusaim hetkedest!
Ma olin õnnelik!

Päev oli...üsna pikk...
hakkab vist saabuma see hajameelsuse etapp uuesti...st...läksin siis peale proove ja kontserti Silja juurde. Vaatasin Vabakal, et 40 buss on kohe kohal. St, vilkus see aeg seal...aja siis tuli buss...vihma sadas, ma just olin enne pannud selga veidi õhema jaki, sest soe oli....ja siis mõtlesin, et oh, jess...laupäev ka, et kuidas vedas...aga mis bussis selgus...vale buss...ma lihtsalt piu-pau astusin valesse bussi....nojah...aga...see oli hea selleks....
sest ma kõndisin siis Koidust jala Silja juurde...vihma sadas...ma armastasin seda teekonda....ja nüüd...jah...kõndisin sealt öösel koju ka....ja vihma ikka sadas....ja ma armastasin seda teekonda veel rohkem...:)
Mul on kahju, et ma homme pean õhtul olema tööl....ma sõidaks hoopis Tartusse!
Aga õnneks....ju see siis on millekski hea...homme hommikul ootab mind väike kokkusaamine...lihtsus eksisteerib veel õnneks kuskil!
Muusika on mu kaaslane!....ja just....vihmasajus kõndides...muusika ei tule valjult...kuulen veel vihma häält...on juba piisavalt soe, et ei tekiks mõtet, et miks ma küll jala tulin....mulle meeldib tegelikult jala käia....ja viiul seljas...siis on soojem ka..:)

Oh, neid inimesi ikka....

Silja tegi ka naljaka üllatuse...:)

ELAGEM ISEENDANA

Midagi juhtus. Kas te olete kogenud tunnet, et kõik, kõik, mis on universumis, on korraks teie sees? Šokk.....ja mitte mingist trillalaa-trullallaa ainete tarbimisest....See juhtub sellest, et.....säänne ma olen....
Kui tuleb mingi mõte minuni, mis on väga ekstreemselt tugevat laadi, ent ma selle enne kas välja lausun või siis kirja panen ja siis paar sekundit hiljem hakkan aru saama, et mis toimub....st....midagi hakkab toimuma...on toimunud juba enne, alateadlikult....siiis............ma tegelikult, ausalt, olen hetkel šokiseisundis.....ma ei saa aru ja ma saan aru....kui ma olen nii aus, et enam ausam ei saa olla, siis on üldse ime, et ma siia kirjutada suuda...et ma üldse hetkel midagi suudan...
Ma küsin endalt, et mis toimub....ma nutan ja naeran ja hüppan ja istun ja samas, teeks seda nagu kõike korraga....väga huvitav...
nii palju siis sest...

Kas olete? Mis see on?.......ses mõttes...jah...ma tean, see ei ole esimene kord....

Hetkel te peate kuulama SELLE albumi läbi ja jutti....

Mul on tunne, nagu ma oleks jooksnud 50 km just...või rohkem...ja jooksen hetkel edasi...appi...mitte isegi vist nagu halvas mõttes appi....

Õige kontsentratsioon asjadest....ja ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas...need "asjad" võivad olla lihtsalt liiga igavad ja väiksed....

ma kõnnin koju, sest mul on selleks energiat....ja miks...sest....on olemas inimesed, kes on lihtsalt ja on lihtsad, sest....mingi ühine asi loeb...ei pea sellega järgnema mingi keerukus...lihtsus loeb....:)

no näiteks just paar minutit tagasi...kõndisin koju, panin mütsi pähe, külm on....see juba luges...ja hea muusika...ja ilusad taevatähed...ja....

no mis luges...sest ma istusin peale kvarteti proovi koos tšellistiga väljas, algul Vapis...ta sõi, ma jõin....ja mõnus oli juttu puhuda...absoluutselt ilma mingi tagamõtteta..lihstalt elust...jummel kui lahe.....ja siis läksime edasi...ta sõi ja jõi...ja ma võtsin veel ühe joogi...no....jummel kui mõnus jälle...ja pärast....ta läks koju ja ma ka...aga kodutee natuke ühtis...ja ma sain lihtsat energiat........!!!!!!

ja siis ma lihtsalt...kuidas öelda...olin õnnelik sellest lihtsusest, mis ka inimeste vahel võib olla...et ei ole mingit...."jura"....ja ma nägin uuesti oma ilusat koduteed....ja taevast...ja muusikat...ja nautisin enda varju tänaval....aedadel...majadel...ja jõudsin nii kiiresti...ja ma ei mõlenud sellele, et õues on külm....ma olin lihtsalt lihtusest lummatud....

Mhmh...pillimäng on mõnuuuus...ja kui selleks on aega...mhmh...